LASTE TOIMETULEK LÄHEDASE SURMAGA JA TEMA ABISTAMISE VÕIMALUSED NÕUKOGUDE AJAL
Nõukogude Liidus kehtis ühtne riiklik sotsiaalkindlustussüsteem, mille reguleerijaks ja
finantseerijaks oli riik.
Lastekaitse seadus Nõukogude Eestis puudus. Laste hoolekannet reguleerivad õigusaktid oli
suhteliselt killustatud erinevate seaduste, määruste ja juhendite vahel.
Laste eestkoste- ja hooldusorganiks oli täitevkomiteede haridusosakond, mille tegevus oli
reguleeritud ENSV Abielu ja Perekonnakoodeksiga 1970 aastast (edaspidi APK) ja
Eestkoste- ja hooldusorganite põhimäärusega, mis oli kinnitatud ENSV MN poolt 1974.
aastal.
Vastavate määrustega olid loodud ka alaealiste asjade komisjonid ja alaealiste asjade
inspektsioonid. Alaealiste asjade inspektsioonid tegelesid otseselt laste õiguserikkumiste
ennetamisega, selgitasid välja vanemaid, kes ei täitnud oma vanemakohuseid, suunasid
äraeksinud ja mahajäetud lapsi turvalisemasse keskkonda.
Nõukogude Eestis eelistati praegu propageeritavale avahooldusele institutsionaalset
hoolekannet