Kergejõustiku ajaloost
saavutada lati kohal grupeering selliselt, et keha tõmmati kerra, mis võimaldas sukelduda
ülakehaga lati taha. Nii ilmus põhimõtteliselt uus hüppeviis - rullhüpe.
Peale äratõuget sooritasid hüppajaid nüüd suhteliselt väiksema ulatusega pöördliigutuse
ja ületasid hüppelati mitte küljega, vaid seljaga ja mõnikord ka rinnaga. Et tolleaegsed
võistlusmäärused keelasid kätel maandumise, siis kiirustasid seda hüppeviisi kasutavad
sportlased hoojalga lati taha langetama. See aga omakorda aeglustas keha pöörlevat
liikumist ja raskendas tõukejala üleviimist. Kulus 10 aastat, enne kui seda hüppeviisi
kasutavad sportlased maailmarekordini jõudsid.
Alles pärast 1947.aastat said hüppajad võimaluse rullhüppe tehnika omandamiseks,
kartmata võistlusmääruste rikkumise eest diskvalifitseeritud saada. Treeneritel ja
sportlastel kulus rullhüppe tehnika omandamiseks 8 aastat.