Jooks on enamike spordialade alus, ega nõua erilisi tingimusi ja vahendeid. Võistlusdistantsi pikkuselt jaguneb jooks kiirjooksuks, keskmaajooksuks ja pikamaajooksuks. Iga jooksusamm koosneb TUGIFAASIST (mida võiks jaotada esitugifaasiks ja tõukefaasiks) ja LENNUFAASIST (mida võiks jaotada esimeseks hoofaasiks ja kõverdusfaasiks). Tugifaasis ja jala etterebimisel pärast äratõuget sportlase kiirus väheneb (eestugifaas), seejärel aga suureneb (edasiliikumisel). Lennufaasis toimub hoojalaga hooliigutus jooksja kehast eespool ja jalg sirutub maandumiseks 9 (eeshoog), samal ajal kui tõukejalg kõverdub ja sooritab hooliigutuse jooksja keha suunas (lihaste suhtelise puhkuse faas). Madallähe jaotatakse nelja faasi: asend “KOHTADELE!”, asend “VALMIS!”, ÄRATÕUGE ja KIIRENDUS (lähtekiirendus). Põhilised probleemid, mis jooksus võivad tekkida on vale kehaasend,
Hoojooksul kere kerge ettekalle. Kaugushüppe tähtsaim osa, mis määrab hüppe tulemuse. 2) Äratõuge – Tõukeajala maha asetamisest kuni selle eemaldumiseni maast. Tõukejala maha asetamisel sirutub jalg peaaegu täielikult põlve- ja pöialiigesest. Jalg asetatakse täistallale nii, et kand ja naelad puudutavad pakku üheaegselt. Käed tuuakse äratõukel ette-üles, toimub rinna ja õlavöö sirutamine. Hoojalaga kisutakse end ette-üles. 3) Lend – (erinevad tehnikad) 4) Maandumine – Jalad vaja tõsta ette-üles, ülakeha veidi ette kallutada, pöiad hoida võimalikult kõrgel. Liiva maandumise järel põlved kõverduvad. 3. Erinevad hüppetehnikad 1) Sammtehnika - Hoojalg säilitab äratõukeasendi. Ülakeha jääb vertikaalsesse asendisse. Tõukejalg jääb taha suurema osa õhulennu ajast. Õhulennu lõpus liigub kõverdunud tõukejalg ette- üles
annaabi.ee 
