tuumaümbris, ilmuvad uuesti tuumakesed. Tsütokinees moodustub aktiinirõngas, mis asetseb risti kääviniidistikuga, toimub plasmamembraani sissenöördumine, see lõppeb kahe tütarraku eraldumisega. MEIOOS: I profaas: leptoteen algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge. Sügoteen algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen toimub krossingover. Diploteen homoloogid eemalduvad veidi teineteisest, kuid jäävad siiski veel seotuks nendest kohtadest kus toimus ristsiire. Meioos võib peatuda, algab osaline kromosoomide lahtipakkumine, hakatakse sünteesima RNAd ja valke. Diakinees lakkab RNA süntees, kromosoomid konderseeruvad ja eralduvad tuumamembraanist. I metafaas: homoloogide paare hoiavad kuni anafaasini koos kiasmid (ristsiirde kohad), mis
ÜL: nendes toimub ribosoomide süntees, sünteesitakse valke. 4.) kromatiinaine (kromosoomid)- moodustub DNA molekulidest ja valgu molekulidest(histoomidest). Ühest DNA molekulist ja valgust moodustunud kogumikku nimetatakse kromosoomiks. Igas rakutuumas on alati liigi omane kromosoomide arv. Inimesel on 46 kromosoomi. Kromosoomid on paari kaupa, paarilised on sarnased, neid nim. homoloogseteks kromosoomideks (23 paari inimesel), erandiks on isasorganismid, kellel on 22 paari homoloogseid kromosoome ja 1 paar on erinev(xy). Kromosoom koosneb geenidest st. DNA lõikudest, mis kannavad kindlat pärilikku infot. Ühel kromosoomil on kaks kromatiidi, mis on identsed. Tsentoneer- koht, kus kromatiidid keemiliselt ristuvad. Tuuma ülesanne: juhtida kõiki raku talitlusi. Rakuorganellid: 1. Tsütoplasma 2. Ribosoomid 3. Golgi kompleks 3. Mitokondrid Kõigil nendel on kindel ülesanne raku talitlustes. 1. Tsütoplasmavõrgustik (endoplasmaatiline retikulum ER)
Iga kromosoom kinnitub tsentromeersete aladega tuumamembraani külge erilise kinnitusdiski abil. · sügoteen- sünaptonemaalse kompleksi moodustumine algas leptoteeni lõpus ning jätkub sügoteeni vältel. Esmalt liituvad mõlema homoloogi külge sünaptonemaalse kompleksi lateraalsed elemendid, mis koosnevad valgust ja RNA-st. Lateraalsete elementide vahele tekib tsentraalne element. Konjugeeritud homoloogseid paare nimetatakse bivalentideks ja kuna kumbki homoloog koosneb kahest õdekromatiidist, siis nimetatakse taolist struktuuri ka tetraadiks. · pahhüteen- selles etapis on sünaps täielik. Kromomeeride muster vastab mitoosi kromosoomide G- vöödistuse mustrile. Kui homoloogsed kromosoomid on kogu pikkuses aardunud, siis moodustuvad sünaptonemaalse kompleksi rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse
100 Mb) ülekanne genoomi ühest regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid). Nii intra- kui ka interkromosomaalsed. Sagedased inversioonid, harvemad translokatsioonid, muutuda võib ka tsentromeeride asukoht. Konserveerunud sünteenia inimene-hiir puhul. Interkromosomaalsed duplikatsioonid sagedased eukromatiinis, intrakoromosomaalsed duplikatsioonid sagedased peritsentromeeresetes alades. Kromosoom 2 homoloogseid järjestusi leidub 11 erinevas inimkromosoomis. Duplikatsioon võib olla ka osaline (duplikatiivne transpositsioon). Homoloogia inimese X ja Y kromosoomi vahel: Autosoomsed kromosoomid on peaaegu identsed olles seega homomorfsed. Imetajate sugukromosoomid on heteromorfsed. X submetatsentriline 160 Mb, Y kromosoom akrotsentriline - 50 Mb, suur osa heterokromatiinne . Eripäraks X ja Y puhul suure hulga reproduktsiooniga seotud geenide koondumine. Suured regioonid
Faagilaikude hübriidimist kasutatakse aga faag lambda põhjal konstrueeritud genoteekide puhul. Mõlemad hübridiseerimismeetodid on väga sarnased. Koloonia hübridiseerimisel tehakse transformantide kolooniatest jäljendid nitrotselluloos- või nailonfiltritele, filtrile kandunud rakud lüüsitakse kohapeal, nukleiinhape immobiliseeritakse filtrile ja filtril olevat DNAd hübridiseeritakse radioaktiivse märgisega DNA või RNA sondiga, mis sisaldab meid huvitavate järjestuste homoloogseid järjestusi. Mittehübriidunud radioaktiivne materjal pestakse filtritelt välja, filtreid eksponeeritakse röntgenifilmile ja filmid ilmutatakse. Need kohad, kuhu filtril kinnitus radioaktiivne märge, ilmuvad filtrile tumedate laikudena. Selliste laikude asukoht võimaldab meil lokaliseerida meile huvi pakkuva geeni rekombinantseid kolooniaid söötmetel, millest tehti filtritele jäljendkülv. 51. Antikehade kasutamine molekulaarbioloogias.
6) kes on mutandid, kuidas nad tavalisest isendist erinevad. 7) võrdlusküsimused: mutatiivse ja modifikatsioonilise muutlikuse võrdlus. 8) situatsiooniküsimus. Raseduse viimasel kolmandikul tekib naisel pruun pigmendilaik nahale. Kas sündival lapsel on samas kohas laik või mitte, põhjenda. 9) miks on mutatsioonid evolutsiooniprotsessis olulised. Kombinatiivne muutlikkus. Homoloogiline kombinatiivne muutlikkus: Omavahel kombineeritakse homoloogseid sarnaseid struktuure. Esineb kolmel alatasandil: 1) kromosoomide ristsiire ehk krossingover meioosi esimeses profaasis. 2) homoloogiliste ümberkombineeritud kahekromatiidiliste kromosoomide sõltumatu lahknemine meioosi esimeses anafaasis. 3) genoomide ühinemine viljastamisel. Bioloogiline tähtsus: tagab päriliku muutlikkuse põhiosa suguliselt paljunevatel organismidel. Ehkki silmaga seda tavaliselt ei näe. Suur osa kombinatiivsest muutlikkusest
23. Meioos ja selle faasid. I profaas on kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses paardunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi (valguline struktuur) rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse ja võimaldavad krossingoverit. Diploteen. Sünaptonemaalne kompleks laguneb, homoloogid eemalduvad veidi teineteisest, kuid jäävad siiski veel seotuks nendest kohtadest, kus toimus krossingover - kiasmidest. Diploteeni staadiumis meioos võib peatuda, algab osaline
teineteisest. 23. Meioos ja selle faasid. I profaas on kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses paardunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi (valguline struktuur) rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse ja võimaldavad krossingoverit. Diploteen. Sünaptonemaalne kompleks laguneb, homoloogid eemalduvad veidi teineteisest, kuid jäävad siiski veel seotuks nendest kohtadest, kus toimus krossingover - kiasmidest. Diploteeni staadiumis meioos võib peatuda, algab osaline kromosoomide
Perekond Bacillus on füsioloogiliselt ja geneetiliselt suhteliselt kirju. Perekonnas on siiski ka homogeenseid klastreid : Näiteks liigid B. anthracis, B. cereus ja B. thuringensis on kõik lähedased ja omavahel 80-100% DNA hübridiseerimise järgi homoloogsed. Seetõttu on neid soovitatud kõik kanda liigi B. anthracis alla alamliikidena. Nende kolme liigiga on sarnane ka B. mycoides. Avirulentne B. anthracis on väga sarnane B. cereusega. Batsillide seas on ka teisi homoloogseid klastreid. B. amyloliquefaciens ja B. subtilis on 51-81 homoloogsed. Nendega on sarnane ka B. natto. Biotehnoloogiliselt on oluline B. subtilis kui amülaasi tootja. Meditsiiniliselt on olulised B. anthracis ja B. cereus. B. anthracis ja siberi katk e. antraks. 1876. a. Koch vaatles B. anthracist siberi katku surnud loomade veres ja nakatas ka terveid loomi (hiiri) batsillide puhaskultuuridega ja näitas ära, et ilmnesid siberi katku tüüpilised tunnused
Meioos on protsess, kus diploidne rakk jaguneb 4 haploidseks rakuks, milles on emalt ja isalt saadud geneetiline info Ristsiire - juhuslik Dna lõikude vahetus toimub meioosi profaasis Kiasm - Esimese meiootilise jagunemise profaasi diploteeni staadiumis kahe homoloogse kromosoomi neljast kromatiidist koosnevas grupis nähtav kahe kromosoomi vaheline DNA-lõikude vahetuskoht, kus toimub ristsiire Sünaptonemaalne kompleks – sügoteenis moodustuv valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome omavahel koos Rekombinatiivne sõlm – Pahhüteenis homoloogsete kromosoomide konjugeerimisel sünaptonemaalsesse kompleks tekkiv multiensüümne kompleks, mis võimaldab kromosoomide ristsiirde Spo 11 valk – katkestab DNA ahela Mre11 nukleaas kompleks – lõikab DNA ahela lühemaks RecA moodi proteiin – katalüüsib ahela vahetuse Holliday kaksikühendused: ristsiirde käigus kaks kaheahelalist Dna molekuli
lehed!), aga ka näit. hümeeniumielementide esinemine 'kõrgematel' seentel. Homoloogsed organid on sama või sarnase ontogeneesiga. Tuleb aga arvestada, et evolutsioonis võib ontogenees muutuda mitmel viisil: mitte ainult tun- nuste lisandumise teel (Haeckel), vaid ka mitteterminaalse lisandumisega, teatud ontogeneesi etappide kadumisega, asendumisega. Homoloogia kaudseks, kuid heaks kriteeriumiks on konvergentsitest: kui kahel võrreldaval takso- nil esineb mitmeid homoloogseid tunnuseid, võime ka kahtlusaluse homoloogia puhul eeldada homoloogia tõesust. Tõsiseks komistuskiviks süstemaatikule on latentne homoloogia: mõni tun- nus võib olla fülogeneesis mitte kadunud (reversioon), vaid olla mingil geneetilisel põhjusel maha surutud ja võib hiljem kergesti taastuda. 5.2. Tunnuste homoloogia pole nii oluline siis, kui meie ülesanne piir- dub "määrajate" koostamisega: näiteks on taime õie värvus hea diagnostiline
köitraag Erineva päritoluga elundite või tunnuste sarnasus, mis tuleneb nende ühesugusest või sarnasest funktsioonist ◦ nahkhiire lennus / putuka tiib ◦ taime juur / taime risoom Homoloogia kriteeriumid √ Struktuurikriteerium – sarnasus mitte ainult väliselt, vaid ka siseehituses √ Asendikriteerium – homoloogilised organid asetsevad teiste organite suhtes sarnastes kohtades; homoloogseid organeid ei saa organismil olla mitmes korduses √ Arengu- e. ontogeneesikriteerium – homoloogilised organid on sageli ühesuguse või sarnase ontogeneetilise arenguga √ Konvergentsitest (kaudne krit.) – tuleks uurida paljusid erinevaid tunnuseid; kui võrreldavatel objektidel on mitmed tunnused homoloogsed, siis on suurem tõenäosus, et ka uuritav tunnus on homoloogne Tunnus Tunnus e. atribuut e. deskriptor e. muutuja – organismi või taksoni omadus, mis võimaldab meil
Unikaalne restriktsiooni sait, see tähendab, et ei tohi olla rohkem kui üks koht, mis lõigatakse läbi restriktsiooni ensüümiga. Siis saab sinna panna sama ensüümiga läbi lõigataud DNA lõigu. Mingi marker, millega saab eristada inserdiga plasmiide, mitte rekombinantsetest (näit. lacZ geen). Milleks cDNA raamatukogu kasutatakse: 1. Isoleerida ja järjestada geene, mis kodeerivad valku 2. Võrrelda eri organismide homoloogseid järjestusi 3. Määrata mRNA hulka ja geeni ekspressiooni taset rakus Restriktsioon analüüs: Geeni struktuuri määramiseks; piiranguks on restriktsiooni saitide olemasolu ja restriktaaside valik. RFLPs on väga oluline analüüs nii kriminalistikas kui fülogeneesi uuringutes (igal indiviididil erinevatel kohtadel restriktsiooni saidid, selle tulemusena ka erinevad lõikude pikkused. Meetod oluliselt odavam kui DNA sekveneerimine. DNA lõikusid saab hübridiseerida nn
iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine (protsess algab kromosoomide otstest, mis lähenevad üksteisele tuumamembraanil). Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub sünaptonemaalne kompleks. See on valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Paardunud ehk konjugeerunud homoloogiliste kromosoomide paare nimetatakse bivalendiks. Kuna aga kumbki homoloog koosneb kahest tütarkromatiidist, siis nimetatakse seda struktuuri ka mõnikord tetraadiks. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses paardunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse ja võimaldavad krossingoverit. Diploteen. Sünaptonemaalne kompleks laguneb, homoloogid eemalduvad veidi
mõnikord tingitud loodete tri- või tetraploidsusest. Alloploidsed (amfiploidsed) isendid tekivad kahe liigi hübridiseerimisel. Tavaliselt moodustuvad nii allotetraploidid, kellel on kummastki liigist kaks genoomi. G. Karpetsenko (1928) sai uue liigi redise ja kapsa hübridiseerimisest. Kummalgi liigil on 18 kromosoomi (2n). Uuel liigil oli 9 kromosoomi kummastki liigist, kuid see oli sigimatu, sest erinevate liikide kromosoomid ei konjugeeru (pole homoloogseid osi). Aneuploidsus Üldreeglina lahknevad diploidse isendi homoloogsete kromosoomide paarid meioosis, mille tagajärjel moodustuvad haploidsed gameedid. Siiski esineb ka erandeid, kus mõned homoloogsed kromosoomid ei lahkne sugurakkude moodustumisel ja tekivad sugurakud kromosoomiarvuga n+1 või n-1. Selle nähtuse avastas C. Bridges 1916. aastal äädikakärbsel. Isastel puudus Y-kromosoom (X0-isased). Selliste gameetide ühinemisel võivad moodustuda
annaabi.ee 
