(eesti keele viis, ingl cut) Struktuurilise mitmetähenduslikkuse üldterminiks on homonüümia, mis hõlmab nii fonoloogilist mitmetähenduslikkust ehk homofooniat kui ka ortograafilist mitmetähenduslikkust ehk homograafiat. Mitmetähenduslik üksiksõna on vastavalt homonüüm, homofoon või homograaf. Ühele ja samale lekseemile vastavate grammatiliste sõnade vormid ei käitu homograafia ja homofoonia osas alati sümmeetriliselt. Kõnealuse sõnavormihomonüümia ulatus on keeliti erinev. Eestikeelses ilukirjandustekstis esineb sõnavormihomonüümiat umbes 40% juhtudest. Erinevuse põhjus on morfoloogiliste kategooriate hulk. Kirjutatud teksti lugemisel ja kõne vastuvõtmisel kulub osa tõlgendusprotsessist homonüümiajuhtude analüüsiks: õige homograaf või homofoon valitakse vastavast kontekstist või teksti- ja muust ümbrusest lähtuvalt. Homonüümide ühestamine on
Operatsioonitest – sõna omadus üksi esineda Permutatsioonitest – sõna omadus kohta vahetada Kohesioon – sõna terviklikkus Inkorporatsioon – sõnast saab teise sõna osa Sõne – sõnavormi konkreetne esinemine tekstis Lekseem – sõnaraamatusõna, leksikaalne sõna Sõnaraamatuvorm/algvorm – lekseemi sõnavormi esindaja sõnaraamatus Liesoon – seostus Grafeem – täht Homonüümia – struktuuriline mitmetähenduslikkus Homofoonia – fonoloogiline mitmetähenduslikkus Homograafia - ortograafiline mitmetähenduslikkus Morf – iseseisva tähendusega või vähemalt grammatilise funktsiooniga Segmentimine – morfianalüüsi meetod, foneemi- või tähejärjendi liigendamine. Junktuur – morfi piir Läbipaistev morfipiir – vastab struktuuriliselt ja semantiliselt selgetele üldreeglitele Opaakne – läbipaistmatu morfipiir, ei saa otse tuletatada oletatud morfide üksiktähendustest. Nende kahe morfipiiri piir on aga hajus. Hajus - järkjärguline
Leidub ka osaliselt kattuva ja ähmase üleminekupiirkonnaga sõnu, nt värvusi tähistavad adjektiivid. Kolmanda rühma moodustavad erialaterminoloogias täpselt defineeritud sõnad, millel on igapäevases kõnekeeles ebamäärasemaid kasutusjuhte, nt täisnurkne, ümmargune. Mitmetähenduslikkust esineb lekseemide puhul eri kujudel: polüseemia (suu, leht, pirn), homonüümia (laim 'puuvili ja alusetu kuulujutt', aas 'silmus ja rohumaa'), homofoonia (paas ja baas, pall ja ball, hale ja ale), homograafia (pal'k ja palk, sul'g ja sulg, nutt' ja nutt) Reeglina laheneb mitmetähenduslikkus konteksti toel. 27. 28.29. Stereotüübisemantika. Selle meetodi arendas välja Ameerika filosoof Hilary Putnam oma töös ,,The meaning of meaning". Teooria eeliseks on see, et lisaks kognitiivsele aspektile võetakse arvesse ka sõnatähenduse sotsiaalne aspekt. Putnam näeb ekstensioonis tähenduse objektiivset osa, intentsiooni seevastu määratlevad stereotüüpsed tunnused, mis
annaabi.ee 
