jaotunud. Kõnealused vahemaad on vähemalt umbes 100 miljonit valgusaastat. See on galaktikate superparvede vaheline keskmine kaugus. Superparvede vahel on tühikud, kus galaktikaid on palju vähem. 100 miljonist valgusaastast suuremaid struktuure tänapäeva andmetel ei ole. Seetõttu paistab, et selles mastaabis kinnitavad vaatlusandmed kosmoloogilist printsiipi. Tavaliselt arvatakse, et üleminek struktureerituselt homogeensusele ja isotroopsusele leiab aset mastaapides suurusjärgus pool miljardit valgusaastat. Kui võtta sellise servapikkusega kuup, siis osutub selles asuvate tähtede ja galaktikate arv ligikaudu ühesuguseks Universumi mis tahes piirkonnas. Vaadeldavasse Universumisse mahub mitu tuhat sellist kuupi. Sel juhul on Universum suurtes mastaapides homogeenne ja isotroopne, nagu kosmoloogiline printsiip ütlebki. Kosmoloogilise printsiibiga postuleeritavad omadused homogeensus ja isotroopsus
Proovivad kõnelda universaalsusest. Nt. kristus, mis räägib terve maailma nimel. Analoogia on ka Marksismiga. Apokalüpsis - selgumise tulemine/ looride eemaldamine (semiootiline keel) Marksismi loogika on ka tõe valgele tulemises. Metanarratiivis toimivad kaasahaaramise ja välja surumise/ väljastamise kaudu. Neile on omane teatav puhtus. Kristus tegeles ketserite välja pressimisega. Lyotard näeb metanarratiivide taandumist mikronarratiivideks - heterogeensus tuleb homogeensusele asemele - paljusus ise ongi selle olemus. Nt. teaduse diskursus. Valgustus ajastuse ajal oli teadus kesksel positsioonil - teadus räägib tõtt. Toimus teaduse kogumine ja ta teenis inimeste huve. Teadus on suurim metanarratiiv, tema kaudu saab väärtustada teisi narratiive, mis liiguvad ühiskonnas ringi - Teadaslikus on viis valitseda teisi narratiive. Teadmine ise ei ole eesmärk vaid vahend. Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama.
subjektiivne norm · Chaiken Eagly. Liitmudel. Hoiaku ja käitmuse seose mõjureid on palju, kuid need ei ole seotud vahetult ja üksüheselt H ja käitumise seose mõjureid palju: varasem kogemus, senised käitumistavad, oodatavad väljundid, normi järgimine, subjektiivne seisund, identiteet ja enesehinnang ... Hoiakute püsivuse tagamine Inimese põhipüüdlus on hoiakute süsteemi püsivusele ja ka hoiakute mõtestamisele. · Püüd homogeensusele, mittevasturääkivusele · Püüd mõtestatusele (atributsioonid) · Püüd hoida hoiak ja käitumine kooskõlas · Vastupanu hoiakut kõigutavatele jõududele: 1) infovalik valitakse välja see info, mis toetab olemasolevaid hoiakuid. (nt mida inimesed ajalehest loevad) 2) meeldejätmine/unustamine inimestele jääb see meelde, mis kinnitab väljakujunenud hoiakuid ja unustab selle, mis neid hoiakuid küsimärgi alla seab.
Proovivad kõnelda universaalsusest. Nt. Kristus, mis räägib terve maailma nimel. Analoogia on ka Marksismiga. Apokalüpsis - selgumise tulemine/ looride eemaldamine (semiootiline keel) Marksismi loogika on ka tõe valgele tulemises. Metanarratiivis toimivad kaasahaaramise ja välja surumise/ väljastamise kaudu. Neile on omane teatav puhtus. Kristus tegeles ketserite välja pressimisega. Lyotard näeb metanarratiivide taandumist mikronarratiivideks - heterogeensus tuleb homogeensusele asemele - paljusus ise ongi selle olemus. Nt. teaduse diskursus. Valgustus ajastuse ajal oli teadus kesksel positsioonil - teadus räägib tõtt. Toimus teaduse kogumine ja ta teenis inimeste huve. Teadus on suurim metanarratiiv, tema kaudu saab väärtustada teisi narratiive, mis liiguvad ühiskonnas ringi - Teaduslikus on viis valitseda teisi narratiive. Teadmine ise ei ole eesmärk vaid vahend. Lyotard ütleb, et pärast II Maailmasõda on hakatud teadvuse saavutusi rohkem hindama.
Subjektiivne norm-> Eagly, Chaiken (1998): composite model (liitmudel) H ja käitumise seose mõjureid palju: varasem kogemus, senised käitumistavad, oodatavad väljundid, normi järgimine, subjektiivne seisund, identiteet ja enesehinnang ... Hoiak ja käitumine seotud, kuid mitte vahetult ja absoluutselt Hoiakute püsivuse tagamine Hoiakud + väärtused = (emotsionaalne) maailmakäsitlus Püüd H homogeensusele, mittevasturääkivusele Püüd H mõtestatusele (atributsioonid!) Püüd hoida H ja käitumine kooskõlas Vastupanu H kõigutavatele jõududele - Infovalik - Meeldejätmine/unustamine - Info konstrueerimine - Stereotüübid, eelarvamused - Üldtendents: näen maailma viisil, mis kinnitab olemasolevaid hoiakuid Hoiaku muutumine: dissonants Leon Festinger (1956): kognitiivse dissonantsi teooria.
Eagly, Chaiken (1998): composite model (liitmudel) H ja käitumise seose mõjureid palju: varasem kogemus, senised käitumistavad, oodatavad väljundid, normi järgimine, subjektiivne seisund, identiteet ja enesehinnang ... Hoiak ja käitumine seotud, kuid mitte vahetult ja absoluutselt Kui kõht valutab, siis ei võta koera kaasa, kui ei valuta, siis võtan jne. Hoiakute püsivuse tagamine Hoiakud + väärtused = (emotsionaalne) maailmakäsitlus Püüd H homogeensusele, mittevasturääkivusele Mul on ebamugav tunne, kui mul on samasuguse/lähedase asja kohta erinevad suhtumised/hoiakud. Annan seletusi/põhjendusi , kui hoiakutest tekib vastuolu Mitteteadvustatud käitumisvõttes, mida inimene kasutab selleks, et.. Püüd H mõtestatusele (atributsioonid!) Püüd hoida H ja käitumine kooskõlas Vastupanu H kõigutavatele jõududele Infovalik inimene selekteerib seda infot, nopitakse välja see info, mis toetab juba
Subektiivne vorm-> sama eelmisega Hoiak ja käitumine • Eagly, Chaiken (1998): composite model (liitmudel) • H ja käitumise seose mõjureid palju: varasem kogemus, senised käitumistavad, oodatavad väljundid, normi järgimine, subjektiivne seisund, identiteet ja enesehinnang … • Hoiak ja käitumine seotud, kuid mitte vahetult ja absoluutselt Hoiakute püsivuse tagamine • Hoiakud + väärtused = (emotsionaalne) maailmakäsitlus • Püüd H homogeensusele, mittevasturääkivusele • Püüd H mõtestatusele (atributsioonid!) • Püüd hoida H ja käitumine kooskõlas • Vastupanu H kõigutavatele jõududele – Infovalik – Meeldejätmine/unustamine – Info konstrueerimine – Stereotüübid, eelarvamused – Üldtendents: näen maailma viisil, mis kinnitab olemasolevaid hoiakuid Hoiaku muutumine: dissonants • Leon Festinger (1956): kognitiivse dissonantsi teooria.
annaabi.ee 
