Vana-Egiptus
mõtestati lahti kui jutustus tähtede hukkumisest kõikevõitva ja kõikeneelava päikese
kiirtes:
"Kustuvad tähed, eksleb Amburi tähtkuju, värisevad Lõukoera tähtkuju luud... nad
näevad Päikest hiilgavana, hingestatuna, nagu jumalat, kes elab oma isadest ja saab
toitu oma emadelt... Tema jõud kätkeb horisondis, nagu Atumil (õhtupäikesel), kes tema
sünnitas, aga sünnitas ta enesest tugevamana... Päike keedab nendest toitu oma
õhtupadades... Suured neist lähevad tema hommikulauale, keskmised nendest tema
õhtulauale, väikesed tema öölauale... Taevaelanikud on loovutatud Päikesele".
Seega hävitas kõikeneelav Päike kõik taevatähed. Päikese kõrval paistis silma ainult Kuu,
aja reguleerija (jumal Thot), ja Siirius, täht, millest sõltus Niiluse veetõus, Egiptuse kogu
heaolu läte. Siirius ilmus Egiptuses esmakordselt horisondile üheksateistkümnendal
juulil, s.o. hetkel, mil algas veetõus. Seepärast pühendati Siirius, mis etendas nii tähtsat
annaabi.ee 
