Füüsikaline maailmapilt
on peidus holografeeritava eseme kuju. See jäädvustatakse fotoplaadile ja pärast
fotograafilist töötlemist (ilmutamine, kinnitamine, kuivatamine) ongi hologramm valmis.
Hologrammi vaatlemiseks kasutatakse ainult tugikimpu. Selle difraktsioon hologrammi
interferentsipildil tekitab täpselt samasuguse lainekimbu nagu oli esemekimp. Kui see
kimp silma juhtida, tekib silmas esemega sarnane kujutis. Tekkiv kujutis on ruumiline,
s.t. silma asendit muutes nihkub vastavalt ka kujutis.
Holograafial on mitmeid rakendusi teaduses, tehnikas, meditsiinis. Loomisel on
holograafiline kino ja televisioon. Holograafiast on huvitavalt kirjutanud H. Käämbre
oma "Laseriraamatus" (Tln: Valgus, 1978, § 25).
Hologramm erineb fotost mitmeti:
- purunemisel säilitab iga tükk info kogu objekti kohta, sest pole kasutatud koondavat
optikat, "pilt" on laiali üle kogu kaadri;
- pole erinevust positiivi ja negatiivi vahel;