Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
Sellele valemile annab põhjust
järgmine ruum: midagi üllatuslikku pole, kuna orjusest rääkimine luuakse vastandite kaudu: orjus
VS vabadus, mis loob ilukirjanduses ja ka ajalookirjanduses orjusest rääkimise konteksti, st orjust
hinnatakse kunagise vabaduse foonil. Seega tähendab see iseolemise kaotust.
Kui loosungliku luule kõrvale jätta, siis J. Liivi luules säilib tume, suruv ja negatiivne orjaaeg. Kui ta
räägib olevikust või minevikust, siis kõlab selles jutus alati hoiatavana kaasa ka minevik tumeda
kuminaga. Orjus ei kao rahva kogemustest. Kujutamisruum luuakse lihtsa vastandusega.
Kehalisus, kehalisuse ja orjuse suhtes on silmatorkavaim kehalise karistuse teema – sellega
viiakse täide valitseja õigus. Kehalise karistamise puhul on mitu elementi. Üheks neist on kepi
kujund: otseselt peksu või löömist ei toimu, aga kepp on hirmutav ja kõnekas element
võimuesindaja käes. Sellega seostuvad hirmud, õudusunenäod jne. Kepi sünonüüm on vitsad. Sealt
annaabi.ee 
