Karl Suure elulugu
Kohale jõudes murdsime kohe sellesse avause. Kui me
siis tema juurde sisse astusime, tundsime tugevat lehka. Otsekohe pöördusime põlvi nõtkudades
palves tema poole." Arvati, et Otto III lasi Karli surnukeha panna sargofaagi, sest hiljem leiti see
just sellises, Proserpina-sarkofaagis. Jällegi oli Karli haud unustatud.
Pärast haua taasleidmist laskis Friedrich Barbarossa oma ,,esiisa Karli" pühakuks kuulutada. Pärast
seda kui Karli säilmed olid 1215. aastal, taas ühe Hohenstaufenist keisri, Friedrich II kaasabil
leidnud oma viimse ja lõpliku puhkepaiga kuldses kirstus Aacheni toomkiriku kooris, vajus keiser
Karli kahel korral ära unustatud esialgne haud jälle unustusse. Hiljem leiti palju andmeid ja kõik
klappis. Haud asus toomkiriku alumise korruse kuningliku trooni lähedal ja oli mõõtmetelt piisavalt
suur, et mahutada Proserpina-sarkofaagi. Arvestades selle lihtsakoelisust, võis hauarajatis valmis
saada mõne tunniga.