atlantilisel kliimaperioodil. Kääpa asulast (III aastatuhat e. Kr.) saadi kokku 282 metshobuse luud, kultuurkihi alumistes horisontides moodustasid nad 4,0%, ülemistes 1,5% kogu luuainesest. Üksikuid sellele liigile kuuluvaid luuleide on saadud ka teistest hilisematest kiviaegsetest asulakohtadest. Seega on hobuse kodustamine Eestis välistatud nii väikese arvukuse põhjal ei ole see võimalik, liiatigi peaks sel juhul hobuseluude osatähtsus arheozooloogilises materjalis pidevalt suurenema, mitte vähenema. Koduhobune Eestis Kiviaja lõpul, kui luuainesesse ilmuvad esimesed koduloomaluud, metshobust meil enam esinenud, samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud. Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude
karjakasvatus laiemalt välja kujunenud, seega võib oletada, et eelneval perioodil toimus järk- järguline üleminek küttide-kalurite-korilaste elatusviisilt karjakasvatusele. Rauaaja varasematest perioodidest ei ole asulaid ega linnuseid teada või on need pronksiaegsete muististega segunenud. Seetõttu ei saa jälgida karjakasvatuse arengut sellel perioodil. Eelviikingi- ja viikigiaegsete asulate ja linnuste luumaterjalis torkab kohati silma hobuseluude rohkus. Lõuna-Eestis näib olevat suur tähtsus seakasvatusel. Hilisrauaajal on hobuseluude osatähtsus enamikus uuritud piirkondades suhteliselt väike. Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga. Asulates on tavaliselt ülekaalus veiseluud. Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004).
annaabi.ee 
