Eesti kultuurilugu
Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest.
Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati
härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega
tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige
rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või
rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis.
Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud. Veiste kõrval kasvatati
sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Lehmade
piimaand oli siiski vilets ja sellele ei pööratud ka erilist tähelepanu.
Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja
sooheinamaadelt
annaabi.ee 
