Osales õpingute ajal ansambli ,,Rajacas" tegevuses. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 218) Kalju Põldvere (sünd. 29.mai 1929) Ta on Eesti zooloog ja meditsiinidoktor (1972). Lõpetas 1953 TRÜ arstiteaduskonna. 1976-1987 oli TRÜ-s patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse kateedri professor ning ühtlasi ka TRÜ bioloogia-geograafia teaduskonna zoloogiakateedri professor. 1985- 1988 Eesti Põllumajandusülikoolis histoloogiaprofessor. Uurimusi peamiselt närvisüsteemi normaalse ja patoloogilise histoloogia alalt. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 390) Külli Kangur (sünd. 25.märts 1949) ...bioloog, zooloog, kes lõpetas 1972 TRÜ bioloogina ning olnud 1977-1986 Zoloogia ja Botaanika Instituudi nooremteadur, 1986-89 teadur ja 1989. aastast vanemteadur. Uurimisalad: järvede makrozoobentose ökoloogia ja populatsioonide dünaamika,
Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid teadlased sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele. Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, aga Puusepa enda panus on eesti
kilpnäärme ravisse, kuni emakasse toimivate ühendite farmakoloogiani (mis omakorda viis suguhormoonide temaatikani). Loewe järglaseks õppetoolis oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Barkan sunniti paraku 1938. a, ettekäändeks soov luua "rahvuslikku farmakoloogiat" lahkuma ning tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Rahvusvaheline tuntus oli ka prof. Aleksander Paldrokil (1871-1944), kelle edu leepraravis kohalik ajakirjandus kippus serveerima kui lõplikku lahendust pidalitõve väljajuurimisel (tegelikult sai Paldrocki nn söehappelume meetodiga siiski vaid haiguse arengut pidurdada).
annaabi.ee 
