ilma s��mata ning joomata olev inimene. L�pptulemuseks on igastahes surm. Kui toit, vesi ning peavari on olemas, on j�rgmiseks tundmuseks, mida inimene vajab, turvalisustunne. See t�hendab, et inimene saaks igap�evaselt oma t��d teha ning rahulikult elada, kartmata, et keegi kipub tema elu kallale v�i k�itub m�nda muud moodi ebainimlikult. Suurep�raselt kirjeldab turvatunde puudumist �ks hiljuti loetud artikkel, mis r��gib N�ukogude Liidu v�gede hirmutegudest Ida-Preisimaal 20. sajandi keskpaiku. Punaarmee saabudes oli kohalikel kaks valikut: kas lahkuda kodust ning �ritada p�geneda Saksamaale v�i j��da kodumaale ning taluda pommitamist, m�rvu, r��vimist ning v�gistamist. Meelde j�i �tlus �Kes on neitsi, saab naiseks.� Just selliste koleduste p�rast otsustas suur osa ida-preislastest j��davalt p�geneda. H�vines kultuur, ajalugu ning inimeste uhkus. See on vaid �ks n�ide
rõõmustas tema naine ootamatust rikastumisest nii, et sai ajurabanduse ja suri. Tema sündimise ajal oli 30ne aastane sõda lõpule jõudmas. Maa oli laastatud, linnad ja külad täielikult varemetes, inimesed tapetud, metsadesse põgenenud või taudidesse surnud. Poisi noorusaastad olid tulvil õuduslugudest, mis täiskasvanute jutustustes nagu elavaiks muutusid. Neid tingimusi peab arvestama, et mõista Leibnizi mõtteid ja ettepanekuid. Kas ei põhjustanud just värsked muljed hirmutegudest soovi saavutada rahu usulahkude ühendamise, riigi tugevdamise ja võimsa naabri Prantsusmaa huvide mujalesuunamise teel? Kõik need on ideed mida Leibniz hiljem ellu püüdis viia. Ta oli keskmist kasvu, pisut liiga suure peaga, oma noores eas mustade juustega. Silmad olid tal väiksed ja lühinägelikud, kuid nägemine ometi väga terav. Pealagi läks tal varakult paljakas ning sellel oli tuvimunasuurune kasvaja. Tavaliselt kandis Leibniz pigimusta parukat
rahvuslikud vastuolud nii nagu klassi-erinevusedki. Tito oleks võinud tunnistada et serblased ja horvaadid sooritasid Teise maailmasõja ajal üksteise suhtes suuri kuritegusid, võib-olla isegi nimetada ametisse komisjon, et uurida ja avaldada faktid. Kuid ta otsustas, et selline teguviis vaid süütaks uuesti vihavaenu, mis valitses tema rahva vahel, ning võttis selle asemel hoopis vastupidise suuna. Ta ei lubanud selle perioodi üle diskuteerida, keelas ära serblaste või horvaatide hirmutegudest rääkivate raamatute avaldamise ja isegi saatis politseiagendid, et konfiskeerida fotod ja muud tõestusmaterjalid, mis paiknesid raamatukogudes, ajalehtedes ja eraisikutel. Tito lootis, et selline poliitika viiks lõpuks selleni, et inimesed unustaksid oma erinevused, kuid seda ei juhtunud. Jutud liikusid vanematelt lastele, keda kasvatati igivana vihavaenu vaimus, ja paljud serblased ning horvaadid kasvasid üles tahtmisega kätte tasuda eelmistele generatsioonidele.
Naine oli ilmselt peast segi läinud: öösärgi peale tõmmatud vana mantel oli eest lahti, juuksed veel rohkem sorakil kui muidu, ja kui ta köögiuksest möödus, kahmas ta soolavakast peotäie jämedat soola ning puistas selle oma väikesesse musta nahkkäekotti. See oli ahastus. […] Midagi muud ta ei taibanud endale ja oma väikestele lastele kaugele teele kaasa võtta. […] Oli alanud uus päev. 14. juuni 1941. Holokaust […] Liikusid igasugused jutud sakslaste hirmutegudest juutide kallal Leedus ja Lätis. „Abiellume,“ ütles mulle Peep. „Ma peidan sind maal ära.“ Kui teisiti olin ma endale kooliplikana abieluettepanekut ette kujutanud! Tegelikult see polnudki abieluettepanek, see oli pakkumine mind varjata, päästa. Ja siis 1 Avati tegelikult 1928. a 1940. a töötas see edasi. (Toomas Hiio kommentaar.) 45
Me pole ju lapsed! Et Inglismaale jõuda (Athos tasandas häält), tuleb läbi minna kogu Prantsusmaast, mis on täis külvatud kardinali spioone ja käsilasi. Laevale pääsemiseks on vaja luba. Et küsida teed Londonis, peab oskama inglise keelt. Näete, minu arvates on asi üsna raske.» «Mitte põrmugi,» ütles d'Artagnan, kes soovis väga asja kordaminekut. «Vastupidi, minu arvates on asi kerge. Iseendast mõista, kui me kirjutame lord Winterile kõigist õudustest, kardinali hirmutegudest...» «Tasem!» ütles Athos. «.. . riigi asjadest ja saladustest,» jätkas d'Artagnan, pidades silmas Athose soovitust, «siis tõmmatakse meid kahtlemata elavalt rattale. Kuid jumala pärast, ärge unustage, et me kirjutame talle perekonnaasjadest, nagu te ise ütlesite, Athos. Meie kirja ainsaks eesmärgiks on teha mileedile. kui ta on saabunud Londoni, võimatuks meid kahjustada. Ma kirjutan talle kirja umbes niisuguste sõnadega ...»
annaabi.ee 
