omandatakse otseselt või kaudselt teiste hirmu jälgides. Näiteks võib koer mänguhoos last hammustada ning sellest tekib lapsel hirm koerte ees. Seetõttu hakkab ta tulevikus koeri vältima. Lapsed õpivad hirmu oma vanemate käitumise pealt. Kui laps näeb, et ema hüppab hiirt nähes lauale, siis saab laps teadmise, et hiir on väga hirmus ja seda peab kartma. Hirm koguneb aegamööda, korduvate kogemuste kaudu. Kui inimese stressitase on kõrge ja sel ajal kogeb ta hirmureaktsiooni, siis võib selle kinnistumine olla väga kiire. Inimene, kes kannatab mõne foobia all, reageerib hirmule nii, et probleem säilib ja võib tekitada uusi probleeme. Võib juhtuda, et inimene hakkab ohtu ette ootama, sest tema sees on mõtlemismuster, mis kunagi hirmutunde tekitas. Ravi otsimise korral inimesed pöörduvad abi saamiseks psühholoogi või psühhiaatri juurde tavaliselt siis, kui see hakkab nende elu tõsiselt segama. Näiteks ei julgeta enam kodust välja
sammudega edasi minna (Piirsalu 2012: 17). Spetsialistiga alustades on kindel, et raviga liigutakse õiges suunas. Ise ravitsedes võib lõpptulemusena jõuda punkti, kus foobia on suurem kui alguses, kuna on kasutatud valesid ravitehnikaid. 1.5.1. Käitumisravi Käitumisravi koosneb kustutamisest ja harjutamisest. Kustutamise alla käivad ohutud kok- kupuuted või kogemused hirmustimulaatoriga. Selle tulemused tingivad hirmureaktsiooni 9 nõrgenemise ja lõpuks ka täielikku kadumise. Harjutamine tähendab millegagi harjumist. Psühholoogias mõistetakse harjutamise all hirmu taandumist, mis saavutatakse korduvates kokkupuudetes hirmustimulaatoriga. Lõpuks võib hirmutunne täiesti kaduda. (Haiguslikud... 2002:203) Süstemaatilise ülitundlikkuse vähendamisega on eriti edukalt ravitud foobia all kannata- vaid lapsi
annaabi.ee 
