See eeldus lubab kaasaegsel inimesel kogu minevikku kaasaegsena tunnetada, minevikukultuurist osa saada. Tõlgendamise aluseks on mõistmine, mis omakorda tuleneb võimest sisse elada antud märgilisse struktuuri, mis teiseneb võõraste hingeseisundite läbielamiseks, kaasatundmiseks. Dilthey rõhutab kunsti rolli hermeneutika kujunemisel. Elufilosoofiast lähtuv hermeneutika läheneb kunstiloomingule vabalt, ilma kindla mõisteaparatuurita. Mõistmine ei ole kunagi vaba hinnangulisusest, mis sõltub hindaja subjektiivseist ja objektiivseist eelistusist. Dilthey järgi on teiste inimeste subjektiivseid elamusi võimalik mõista vaid läbi kultuurilooliste objektiveeringute. Ma mõistan väikest last üksnes tänu teatud sõnadele ja zestidele. Ma mõistan kunstnikku üksnes läbi ta loomingu. Ka iseennast ja oma sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete
Sellisel juhul osutub nähtusele valmis hinnangukriteeriumide kohandamine juba küsitavaks. Niisugust kurikuulsat kõlbelist relatiivsust kohtamegi Vetemaa lühiromaanides. Moraali suhtelisuse, fenomen tuleb tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti heidavad nad kõlbelised kategooriad aga hoopis kõrvale, puhastavad olemise hinnangulisusest, peamiselt siis, kui mediteerides asuvad igaviku seisukohale, teispoole head ja kurja. Niisiis võib minavormi järjekindel kasutamine tõepoolest tähendada kõlbelist relatiivsust. Ent kõlbeline relatiivsus minavormilistes teostes ei tähenda selle identifitseerumist autoripositsiooniga. Uuemas proosas taandub autor allteksti või saavad tema maailmavaate ja hoiaku väljendajaiks teose kui terviku arhitektoonikast väljakasvavad suuremahulised üldistused
annaabi.ee 
