Platoni õpetus hingest ja voorustest.
elus tervikuna hästi toime tulla, st. saavutada eudaimonia`t, mis on inimese loomupärane siht.
Niisiis voorus tasub ennast ära, vaid ebamõistlikkusest võib inimene arvata teisiti. Tihti kasutab
Platon õiglusest või voorusest kõneldes analoogiat – õiglus on hinge jaoks seesama, mis tervis
keha jaoks. (Politeia 444c) Ebaõiglus oleks siis kirjeldatav vastavalt hinge haigusena: nii nagu
keha haigus seisneb keha organisatsiooni korrapäratuses, nii seisneb ebaõiglus
hingeorganisatsiooni korrapäratuses. Õiget korda võiks aga skemaatiliselt kujutada järgmisena:
mõistuslik hingejagu tarkus
söakas hingejagu vaprus õiglus
ihalev hingejagu mõõdukus
Voorus, arete kujutab endast eetilist normi – ta kirjutab ette selle, mida inimesel tuleb teha,
milliseks tal tuleks ennast kujundada. Filosoofia on siinkohal eelkõige huvitatud küsimusest,
kuidas on need normid põhjendatud