Mõnedel nendest organismidest, näiteks asotobakteritel, on magneesiumivajadus niivõrd suur, et nende kaudu võib määrata isegi mulla magneesiumitarvet. Väljaspool klorofülli olevat magneesiumi kasutab taim protoplasma arengut ja taime kasvu tagavate ainete ehitamiseks. Rakukestades moodustab magneesium pektiinainetega magneesiumpektaate, mis on olulised rakukestade struktuuri moodustamisel ja säilitamisel. Magneesium aktiveerib ka fosforüülimisprotsesse nii fotosünteesil kui ka hingamisreaktsioonides. Magneesium soodustab ka viljade kasvu. Pärast taimede õitsemist rändab magneesiumi lehtedest seemntesse, mugulasse ja juurikatesse. Magneesiumivaegus avaldub väliselt kloroosi näol, mille sümptomid on iseloomulikud ainult magneesiumipuudusele: lehed kahvatuvad, roheline värvus kaob ja asendub kollase, oranži või punakasvioletse värvusega, välja arvatud leheroodude ümbrus, kus roheline värv säilib. Kloroos algab vanematel lehtedel, nooremad lehed koltuvad hiljem
Kui tegemist on aeroobse glükolüüsiga (kus on küllaldaselt hapnikku), siis saadakse ühest glükoosi molekulist kaks kolmesüsinikulist püroviinamarihappe molekuli (CH3COCOOH) ja eraldub neli vesiniku aatomit. Sellega kaasneb kahe ATP molekuli süntees. Püroviinamarihappe lagunemine jätkub glükolüüsile järgnevas tsitraaditsüklis. Neli eraldunud vesinikku seostuvad vesinikukandjaga NAD (nikotiinamiidadeniindunukleotiid), mis võimaldab H aatomeid järgnevalt kasutada hingamisreaktsioonides. 2 NAD + 4 H -› 2 NADH2 Anaeroobne glükolüüs ehk käärimine lõpeb kas piimhappe või etanooli moodustumisega. Piimhappekäärimine toimub hapniku puudusel lihaskoe rakkudes, aga ka piimhappebakterite elutegevuse käigus. Sel juhul saadakse glükoosist kaks piimhappe (C2H4OHCOOH) molekuli, kuid H ei eraldu ning protsess piirdub kahe ATP molekuli sünteesiga. Pärmseened ning mõned bakterit teostavad anaeroobsetes tingimustes etanoolkäärmist, mille
annaabi.ee 
