1. lk. 32, kus Katczinsky ütleb: ,,Silmad lahti, näppudele mahti" Ta viis mehed ühe tünnikese juurde, mis oli loomalihaga täidetud ja seejärel need kuldsed sõnad laususki, eesmärgiga meeste kõhud täis sööta. 2. lk. 35, kus Kat lausub: ,,Igal oal on oma viis, praegu esines neid viis". Ta ütles seda pärast kõhtu täis söömist, tagant ,,tuult" lastes. Minule tundus see üsna koomiline riim ja sellepärast see mulle meeldiski. 3. lk. 64, kus sõdur Tjaden ja sõnab allohvitser HimmelstoBile: ,,Ep ole, seal olid sa üksi" HimmelstoB sai Tjadeni peale vihakseks, sest viimane teda sinatas ja ütles talle: ,,Mis ajast peale me siis sinatame? Me pole ju veel koos maanteekraavis aelenud" Tjaden pani oma lausutuga HimmelstoBil suu kinni. 4. lk. 106, kus peategelane Paul ütleb: ,, Vaata ometi neid kergeid kingi, nendes ta küll kilomeetritki ei marsiks" Ta ütles seda siis kui nad oli tagalas, ühes nekrutite välilaagris. Seal olles nägid nad ilusaid naisi, kes olid aga teispool tiiki
Seepärast pole juhus, et Remarque´i kaitsjate hulgas oli palju kirjanikke, kes olid ka ise kirjutanud sõjavastaseid teoseid. Nad arvasid, et rahuaade on kõige teravam relv peadtõstva fasismi vastu, ja uskusid, et uue sõja ärahoidmiseks piisab üksnes sõjakoleduste näitamisest. Remarque´i patsifistlik hoiak on seotud vihaga militarismi esindajate vastu. Nii maksavad Bäumer ja tema kaaslased vahetult enne rindele minekut kätte kapral Himmelstobile, kes oli neid õppusel alandanud. Mida siis vastandab Remarque sõjakoledustele? Kas on elus üldse veel helgeid jõude, millele võiksid toetuda tema tegelased? Nende mõtted ja tunded on kaugel kõigest, mis võiks neil lasta kokku puutuda poliitilise ja sotsiaalse maailmaga. Remarque´i veendumuste kohaselt on poliitika alati halb, tuues inimestele häda ja viletsust, ta näeb selles toda blankovekslit, millega inimkond püüab kinni maksta oma läbematust, kus eesmärk pühendab abinõu
annaabi.ee 
