koosneda mitmetest tuhandetest magneetilisest terakestest. Magneetiline terake on tavaliselt 10 nm suurus ja iga moodustab ühe magneetilise ala. Iga magneetiline piirkord moodustab magneetilise dipooli, mis tekitab lokali- seeritud magneetilise välja selle juures. Kirjutaja tekitab tugeva magneetilise välja, magnitiseerides väikese piirkonna. Esimesed HDD-d kasutasid elektromagnetit, et nii lugeda kui magnetiseerida kasutates elektromagneti sisselaskmist. Hiljutisemad sisselaskmis peade versioonid olid MIG-i (Metal in Gap) pead ja õhukesed filmi omad. Andmete vahede vähenedes, kasutasid lugemise pead MR-i (Magnetoreistancei); magneetilise jõu suurenedes plaadil, kohandus ka lugejapea. Hiljem arendatud kasutasid spintronics-eid. Sellistes peades oli magnetoresistance-i jõud palju suurem kui varasemates mudelites ja oli dubleeritud GMR (,,Giant" magnetoresistance). Tänapäeva peades on lugemise ja kirjutamise elemendid eraldi, aga üksteistele siiski
1940. a tegi Pirie ettepaneku määratleda organism nimetuse all L. monocytogenes. Praegu kuuluvad perekond Listeria koosseisu järgmised liigid: L. monocytogenes, L. innocua, L. seeligeri, L. welshimeri, L. ivanovii ja L. grayi (tabel 4.1). DNA struktuuri ja DNA hübridisatsiooni uuringud andsid Stuartile ja Welshimerile aluse teha ettepanek uue perekonna nimetamiseks. Uus perekond Murraya pidi sisaldama liiki M. grayi ja selle alamliiki murrayi. Kuid hiljutisemad uuringud M. grayi ja alamliik murrayi genoomilise seotuse kohta viivad järelduseni, et mainitud organismid kuuluvad ühe ja sama liigi koosseisu, milleks on L. grayi. Perekond Listeria liikmeid eristatakse üksteisest järgmiste biokeemiliste omaduste alusel: nitraatide ja nitritite reduktsioon, -hemolüüs, mannitoolist happe tootmine, L-rhamnoos, D- ksüloos ja CAMP-testid. L. monocytogenes ja L. innocua on oma-vahel väga lähedased, sest
annaabi.ee 
