Intensiivne tuli võib koore siiski läbida ja puu seest õõnsaks põletada. Kui vähegi elusat kudet säilib, taastab puu oma jõuvarud ja põlemishaavad armistuvad. Võra ülaosas ja päikese käes on okaste pikkus 5...10 millimeetrit; noorematel puudel ja varjulistel okstel aga 15...25 millimeetrit. Albiino-puudel puudub klorofüll ning need toituvad, jagades juuresüsteemi roheliste puudega. Käbid on 15...32 millimeetri pikkused. Puu tolmleb hilistalvel. Puud kasvavad sageli ringikujuliselt. Puu võib anda juurevõsusid igas suunas ning noored puud kasvavadki tavaliselt ringis emapuu ümber. Vahel ei ole nende okastik piisava valguse ning klorofülli puudumise tõttu roheline, kuid emapuu toidab ja kasvatab oma juurestiku kaudu noori puid sellisena palju aastaid ning üsna suurte mõõtmeteni. Ranniksekvoia on ainuke okaspuu, mis ajab juurevõsusid, kui puu maha raiuda
. 3 TALVE ALGUL POEVAD KARUD KOOPASSE TALVEUNELE. TALVEKOOPAD ON SÜGAVAL METSAS. NEED ON HOOLIKALT JA OSAVALT VALMISTATUD. KARUD KANNAVAD OMA ELAMUSSE PEHMEID JA LÕHNAVAID KUUSEOKSI. NAD TOOVAD KA NOORTE KUUSKEDE KOORT JA KUIVA SAMMALT. NENDEST SAAB MUGAVA ASEME. KARUKOOBAS ON SOE JA HUBANE. KÜLMADE TULEKUL UINUVAD KARUD MAGAMA. MIDA KANGEM ON KÜLM, SEDA SÜGAVAM ON KARUDE UNI. HILISTALVEL SÜNNIVAD EMAKARUL TILLUKESED PIMEDAD POJAD KARUPOEGADEL ON LUMEGA KAETUD KOOPAS SOE. NAD IMEVAD PIIMA JA RONIVAD SUURE TUGEVA KARUEMA SELJALE. VAHEL ON METSAS SUUR SULA. PUUD HAKKAVAD TILKUMA JA VALGED LUMEMÜTSID KUKUVAD OKSTELT ALLA. KA KARU ÄRKAB ÜLES. TA UURIB JÄRELE, KAS KEVAD POLE ÄKKI ALANUD. KARU PISTAB NINA KOOPAST VÄLJA. TA VAATAB TALVIST METSA. SIIS HEIDAB TA JÄLLE PIKALI JA PÕÕNAB KEVADENI. 4
pool paikneb maa sees. Kuklaste toiduks on taimede seemned, lehetäide neste, metsaputukate vastsed ja valmikud. Kuklased kaitsevad puid kahjurputukate hävitamisega. Nende vaenlased on roherähn, metssiga, inimene. Laanekuklased on looduskaitse all. Linnud laanemetsas Must kärbsenäpp on laululind. Pesitseb puuõõnsuses või pesakastis. Toitub metsa kahjurputukatest. Must kärbsenäpp on rändlind. Linnud laanemetsas Käbilind on varajane pesitseja pesitseb hilistalvel või varakevadel kui käbid on küpsed, kuid seemned ei ole veel käbist välja pudenenud. Pesa punub kuuse okste vahele. Loomad laanemetsas Karu on segatoiduline loom. Sööb rohttaimi, marju, tammetõrusid, pähkleid. Liha sööb peamiselt kevadel ja sügisel. Karu ei ole enam Eestis looduskaitse all. Loomad laanemetsas Valgejänes on metsa asukas. Suvel on valgejänes ja halljänes ühte värvi, valgejänesel on vaid sabaots valge. Poegib mitu kor- da aastas. Pesa ei ole
sööda liiga madal valgu ja asendamatute AH-te sisaldus on tavalisemaid puudulike ovulatsioonide põhjusi., · Enamik koresöötadest ja jõusöötadest (kaer, oder), samuti tavahobustele mõeldud söödasegudest on mära valguvajaduse rahuldamiseks liiga madala prot. sisaldusega-> enamik vajab lisasöötmist · vitamiin E I ja B-karoteenil oluline roll munasarjade ja emaka funktsioneerimisel. · hilistalvel võib esineda nende vitamiinide defitsiiti-> vajalik vit. lisasöötmine · esimesed 8 tiinuskuud: loode kasvab vähe, ei ole märale kuigi energiakulukas kui mära kasutatakse ratsahobusena, tuleks jätkata söötmist, mis katab tema töökoormuse söödakogused peavad olema tasakaalus. HOBUSTE JOOTMINE · Külm kaevuvesi ei ole soovitatav,
Seitsmest tähest koosnev kujund Väike Vanker Eestis olulises osas loojuvad tähtkujud, mille suurem osa jääb taevaparalleelide +30 ° ja -30 ° vahele. Sellesse vahemikku jääb loomaring. Ambur lad Sagittarius Zodiaaki kuuluv tähtkuju taeva lõunapoolkera Linnutee vöös Päike asub Amburis talvisel pööripäeval. Ambur Berenike Juuksed lad Coma Berenices Väga heledate tähtedeta tähtkuju taevapõhjapoolkeral Linnutee põhjapooluse piirkonnas. Eestis hästi nähtav hilistalvel ja kevadel. Berenike juuksed Delfiin lad Delphinius Väike tähtkuju taevaekvaatorist veidi põhja pool Eestis nähtav sügisõhtuti. Delfiin Eriidanus lad Eridanus Suur täht kuju taevaekvaatorist lõuna pool Eestis nähtav sügisõhtuti ja kevadhommikuti. Eriidanus Hobu lad Equuleus Taevaekvaatoriga piirnev väike, silmatorkavalt heledate tähtedeta tähtkuju. Eestis nähtav sügisõhtuti ja kevadhommikuti. Hobu Hunt lad Lupus Silmatorkavalt heledate tähtedeta tähtkuju taeva
"Polaaaraladel on atmosfääris kõige rohkem osooni talvel (2*10-6 mahu % ) ja kevadel (kuni 7*10-6 mahu%)" (EE nr. 7 1994,lk. 110). Suvel soojusvahetus ekvaatori ja polaaralade vahel nõrgeneb. Looduslikult on kõige õhem osoonikiht sügisel (põhjapoolkeral septembris, oktoobris). Seega on osoonikihi paksuses ka suured sessoonsed erinevused. K.Eerme(1992) andmeil oleks juhul, kui ei toimuks antropogeensete saasteainete emissiooni, hilistalvel polaarjoone taga osooni sisaldus osoonikihis keskmiselt 450 Dü ja sügisene 280 Dü. Meie laiuskraadidel on osoonikihi paksus üldiselt korralik ja osoonikihi paksus on vahemikus 315 -430 Dü. Aasta sees on üsna tähelepanuväärne igapäevastest meteoroloogidest ilmingutest tulenev suur osoonikihi paksuse muutus. Tõusvad õhuvoolud õhendavad osoonikihti. Troposfääri satub osoonivaesem õhk. Sünnivad osoonimadalad ja selle ümber tekivad kõrgema osoonisisaldusega alad. Sellega seoses
"Polaaaraladel on atmosfääris kõige rohkem osooni talvel (2*10-6 mahu % ) ja kevadel (kuni 7*10-6 mahu%)" (EE nr. 7 1994,lk. 110). Suvel soojusvahetus ekvaatori ja polaaralade vahel nõrgeneb. Looduslikult on kõige õhem osoonikiht sügisel (põhjapoolkeral septembris, oktoobris). Seega on osoonikihi paksuses ka suured sessoonsed erinevused. K.Eerme(1992) andmeil oleks juhul, kui ei toimuks antropogeensete saasteainete emissiooni, hilistalvel polaarjoone taga osooni sisaldus osoonikihis keskmiselt 450 Dü ja sügisene 280 Dü. Meie laiuskraadidel on osoonikihi paksus üldiselt korralik ja osoonikihi paksus on vahemikus 315 -430 Dü. Aasta sees on üsna tähelepanuväärne igapäevastest meteoroloogidest ilmingutest tulenev suur osoonikihi paksuse muutus. Tõusvad õhuvoolud õhendavad osoonikihti. Troposfääri satub osoonivaesem õhk. Sünnivad osoonimadalad ja selle ümber tekivad kõrgema osoonisisaldusega alad
(Unelmate aed) Crataegus monogyna Üheemakane viirpuu Hooldus Tihe võra nõuab iga-aastast lõikamist, et okste vahele pääseks piisavalt päikesevalgust ja õhku. Puu on reeglina poogitud. Sellepärast tuleb jälgida juurevõsusid ja vesivõsusid. Need lõigatakse kohe pärast kasvama hakkamist ära. Puu tüve ei tohi laasida või püüda võrale lõikamisega teatud kindlat kuju anda. Vastasel korral ei hakka puu õitsema. Parim lõikamisaeg on hilistalvel või varakevadel. (Samuelsson ja Schenkmanis) Viirpuuliike paljundatakse seemnetega, kultivare pookimisega (Mettik, J.). Ühes viljas on 1-5 paksu kestaga seemet. Paks kest takistab idanemist, sügisel külvatud seemned tärkavad enamasti alles ülejärgmisel kevadel. (Sander, 2011) Sellist ,,surnud külvi" pole kellelegi vaja. Seepärast töödeldakse ka viirpuu viljalihast puhastatud seemneid puukoolides tavaliselt väävelhappega, mis seemnekesta õhemaks söövitab. Selle töö
5500 alust. Genoom kodeerib 3 struktuur- ja 2 peamist mittestruktuurset valku. Ainus inimesel teadaolevalt haigust põhjustav viirus on B19. Epidemioloogia. Resistentne inaktivatsioonile (ümbriseta), kontagioosne periood enne sümptomeid. Viirus läbib platsentat, infitseerib loodet. Ülekanne peamiselt hingamistede kaudu. Riskipopulatsioon: lapsed, algkoolis peamiselt – erythema infectiosum (viies haigus); B19 laste vanemad; rasedad; krooniline aneemia. Ülemaailmne, sagedasem hilistalvel, kevadel. Replikatsioon. B19 replitseerub mitootiliselt aktiivsetes rakkudes, eelistab erütroidse raja rakke (luuüdi, lootemaks, leukeemia). Seostub erütrotsüüdi P-grupi antigeeniga, internaliseerub, uncoating, üheahelaline DNA tuuma. Komplementaarse ahela tekitamiseks on vajalikud faktorid, mida leidub ainult mitoosi S-faasis, ning raku DNA polümeraasid. Kummaski nüüdseks kaheahelalise DNA otsas paiknevad kordusjärjestused voltuvad tagasi, hübridiseeruvad genoomiga
dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Ei vaja suurt hooldust, kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna suur läätspuu ei kannata liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhustamine (homeguides) Hekina tuleks suur läätspuud pügada nagu iga teist hekkigi. Kui on vaja drastiliselt vähendada kõrgust või laiust, siis tuleks pügada hilistalvel enne pungade katkiminemist, teist pügamist tuleks teha juuni lõpus (wildrosetree). 15. Cornus alba "Sibrica" - siberi kontpuu Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised, alt sinakasvalged. Sügisel omandavad lehed violetjaspunase või tumevioletja värvuse
kaotavad osa dekoratiivsusest. Paljundatakse seemnetega, pistikutega või võrsikutega, annab kännuvõsu. Ei vaja suurt hooldust, kuna talub hästi erinevaid tingimusi. Kipuvad metsistuma, kuna paljunevad kergesti isekülvi teel. Kuna suur läätspuu ei kannata liigniiskeid muldi, siis aitab kasvule kaasa liigniiske pinnase drenaažimine või õhustamine. Hekina tuleks suur läätspuud pügada nagu iga teist hekkigi. Kui on vaja drastiliselt vähendada kõrgust või laiust, siis tuleks pügada hilistalvel enne pungade katkiminemist, teist pügamist tuleks teha juuni lõpus. SIBERI KONTPUU (Cornus alba) Joonis 13. Siberi kontpuu. http://www.rohelineaed.ee/public/files/Cornus%20alba %20Elegantissima.JPG Iseloomustus Siberi kontpuu on heitlehine, kuni 3 m kõrge, peente, nõtkete, püstiste või kaarjate veripunaste võrsetega põõsas. Noored võrsed on kaetud vahakirmega.Talveks muutuvad võrsed erepunaseks ja on väga dekoratiivsed. Lehed on kahevärvilised - pealt tumerohelised,
annaabi.ee 
