· Mitu maakonda Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala. · Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. · Aluseks eesti kirjakeelele palju kirjakeelepäraseid jooni Keskmurde tähtsamad erijooned · Hilisdiftongid ülipikkadest vokaalidest saanud diftongid: pää pia pea; jeal hääl; maa - mua · Algupäraste diftongide osaline assimilatsioon: poig poeg. i on madaldanud · Morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi. Si-tunnusega mitmuse osasatav (jalgasi). sse-illatiiv (jalasse). Diftongiline mitmuse osastav (vedelaid) · Pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades!) mua `maa` Vasta àasta`
Keskmurre
Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa lääneosa
(v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
vabadus', ürg 'aeg', 'algus' ja 'hetk'. Sarnased on paljude sõnade nimetava ja omastava käände vormid, seda nii ainsuses kui ka mitmuses, nt nurm võib tähendada nii 'nurm, põld' kui 'nurme, põllu', pilud 'pilved' ja 'pilvede', nänt 'nemad' ja 'nende'. Salatsiliivi keeles on hulganisti omapäraseid hääliku- ja vormiarenguid. Järgneva silbi i on eelneva silbi tagavokaali võinud muuta eesvokaaliks ning iseloomulikud on hilisdiftongid, nii on saadud näiteks tüömki 'toomingas', hilisdiftong on ka sõnas üöl 'hääl'. ü ja ö on salatsiliivi keeles olnud veel enamasti säilinud, nagu oli ka XIX sajandi Kuramaa liivi keeles. Siiski on ü võinud muutuda u-ks, muutes eelneva s-i s-ks: suda 'süda', vrd kuraliivi sidm, ja eelneva k palataalseks: uzumi 'küsimine'. Salatsiliivi keeles on samuti mitmeid uuenduslikke grammatilisi vorme, näiteks ma-infinitiivi kaasaütlev vorm, mis eriti
KESKMURRE Eesti keskosas suurim murdeala. Mitu maakonda: Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa loodeosa. Päris ühtset murret ei ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid);
kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? Hääldamisel moodustub kitsus sulg või ahtus. Õhuvool on mingil moel takistatud. 22. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! Klusiilid, frikatiivid, nasaalid, lateraalid, tremulandid 23
on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil Kõrgenevad diftongid - teine komponent on kõrgem kui esimene (ai, au, äi, oi, ae jne) Madalduvad e avarduvad diftongid - teine komponent on madalam kui esimene (ea, oa) Omasõnades jagunevad diftongid algupärased i-, u-, *ü- (> i-) -lõpulised hilisdiftongid i-, e-, o-, a-lõpulised Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui Nt aastaid, tooteid, raamatuid, (m.os) kauneimaile (m.) Eesti keeles pole triftonge (3 laadilt erinevat ühte silpi kuuluvat vokaali) Kaks eri täishäälikut samas silbis. Liigitamisel kas omasõnad või võõrsõnad erinevad reeglid. Eesti dift, teiseks komponendiks a, o, i, u, võõrdif vastupidi. Kus dift sõnas, eest esimeses silbis või järgsilbis, tõusvad või madalduvad diftongid
annaabi.ee 
