Barokiks nimet kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärku Euroopa kultuuris aastatel 1600-1750. See oli väliselt toretsev ja elu nautiv: priiskav õukonnaelu. Muusikaline barokkstiil on pärit Ülem-Itaaliast, mis mõjutas muusikamoodi suures osas Lääne-Euroopast. Kõige suurem muutus oli kompositsioonitehnikas: tuli monoodia-stiil, mille väljenduslikkus peitub peamiselt ühehäälses meloodias. Barokkmuusika iseloomulikku harmooniasaadet tähistab mõiste basso continuo(katkematu bass) ehk generaalbass. Mängitakse seda pillirühmaga, kuhu kuulub vähemalt basspill ja harmooniapill. Ajastu üldisemateks iseloomustavateks mõisteteks on kontsert ja kontsertstiil. Renessansiaegse ansamblilaulu asemel sai 17.saj algue ideaaliks instrumentaalsaatega soololaul. See pidi väljendama vanakreeka luulekunsti. Samuti sai nüüdseks näppepilliks lauto. Hilisrenessansi ansamblimadrigali asemele tõusis aaria(sooloaaria v duett) mida lauldi kas l...
Pille lisati vastavalt ruumi suurusele. Meloodiahääli võidi mängida paljude viiulitega ning dubleerida ka puhkpillidega. Barokktrio oli aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpilisele orkestrikoosseisule. → Nii kujuneski hilisbarokile tüüpiline neljahäälne ITAALIA ORKESTER juhtivaks kaks võrdse tähendusega viuulirühma , harmooniatäiteks vioola(d) vundamendiks basso continuo , mida mängiti vajadusel mitme pilliga (tšello, kontrabass, fagott ja mitu harmooniapilli). SONAAT
ülesanne oli mängida vastuvõttudel ja ballidel, aga ka lossikirikus ja õukonnateatris. Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite, samuti suuremate kirikute juures. 1600. aasta paiku sündinud barokkstiilis vokaalmuusika kõige tüüpilisem ansambel oli soolohääl või duett basso contunuo saatel. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio, mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tsello, violoon ehk kontrabass, fagott ja mitu harmoonpilli ). Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt
tempereeritud häälestus jagab oktaavi kaheteistkümneks võrdseks pooltooniks – igast noodist on võimalik alustada duur- ja moll-helistikke ning igat nooti saab kõrgendada ja madaldada. 15) Kirjelda levinumaid instrumentaalkoosseise - barokktrio, barokkorkester Lk. 105 Barokktrio: kaks meloodiapilli ja basso continuo (meloodiapillid nt viiul, oboe, plokkflööt) Barokkorkester: kasvas välja barokktriodest. Hilisbarokile iseloomulik neljahäälne itaalia orkester. Sellest sai alguse ja klassikaline sümfooniaorkester. 16) Instrumentaalvormid – sonaat, kontsert, concerto grosso ja soolokontsert Lk. 106, 107 Barokiaegne sonaat oli instrumentaalteos (nii soolopillile kui ka ansamblile, väga populaarne oli triosonaat), mis koosnes mitmest eri karakteriga lõigust (hiljem mitmest eri osast).
Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite, samuti suuremate kirikute juures. 18. Sajandi algul hakkasid tekkima tudengite jha linnakodanike muusiakühigud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester, mis mängis linna saalides, kohvikutes ja väljakutel. Barokktrio barokkmuuika kõige tavalisem pilliansambel, mis koosnes kahest meloodiapillist ja basso continuost. See on aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpikisele orkestrikoosseisudele. Nii kujuneski hilisbarokile tüüpiline itaalia orkester, milles juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel mitme pillliga tsello, kontrabass, fagott ja mitu harmooniapilli. Sonaat ei kujutanud endast sialgu mingi kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteos, mis koosnes algul mitmest erineva karakteriga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla kiriku- ja kammerkmuusikateos. 1700
11) Kirjelda levinumaid instrumentaalkoosseise - barokktrio, barokkorkester Lk. 105 1)barokktrio kõige tavalisem pilliansambel itaalias. Selle koosseisus on 2 meloodiapilli ja basso continuo. Sõna trio tähistab siin kolme partiid, mitte kolme pilli, sest et vähem kui neljakesti ei saa selles ansamblis mängida. Meloodiapillideks võisid olla nt viiulid, oboe või plokkflööt. 2)barokkorkester neljahäälne, iseloomulik hilisbarokile, milles oli juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja vundamendiks basso continuo, mida võidi mängida mitme pilliga. Selline tüüp levis kiiresti üle euroopa ja sellest sai alguse klassikaline sümfooniaorkester. 12) Instrumentaalvormid sonaat, kontsert, concerto grosso ja soolokontsert Lk. 106, 107 Sonaat mitmeosaline, tavaliselt pilliansamblile loodud instrumentaaltoes, algselt erinevatest
) ka orkestrimuus.t. Orkestreid võis kohata eelkõige õukondades, lossikirikus, õukonnateatrites, ooperimajades ja linnade teenistuses. Kõige tavalisemaks pilliansambliks kujunes barokktrio (trio tähendab kolme partiid, mitte 3 pilli), mille koosseisus oli kaks meloodiapilli ja basso continuo. Kaks meloodiapilli on sellises trios võrdse tähtsusega. Barokktrio oli aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpilisele orkestrikoosseisule. Hilisbarokile kujunes tüüpiliseks neljahäälne itaalia orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola ja ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele päris mitme pilliga. Barokiajal loodi esimesed mitmeosalised instrumentaalteosed, ajastule eriti iseloomulikeks kujunesid concerto grosso ja süit. 1.5.1. Süit Süit eri karaktereis tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel
aastal. Torinosse tulles oli ta eelkõige lavakujundajana tuntud. Teatrist oli ta õppinud trikke valguse ja perspektiiviga. Ei näinud probleemi erinevate stiilide ühendamises. Kuninga esimese arhitekti ametis kujudas kirikuid, kuningalosse ja terveid linnakvartaleid. Al 1729. a oli Juvarra teinud ka Torino katedraali kavandeid, mis jäid aga realiseerimata. Järgmine oli Bernardo Vittone. Ta ühendas oma loomingus Guarini ja Juvarra saavutused. Vittone jäi hilisbarokile truuks ka siis, kui ülejäänud Euroopas hakkas võidutsema klassitsism. G. Guarini: töötas San Vincenzo kiriku kallal Modenas Cappella della Santissima Sindone Palazzo Carignano Filippo Juvarra: Palazzo Madama – lähtus kujunduses Versailles`ist. Asetseb keskaegse linnuse ees otse kuningapalee vastas. Superga kirik – linna kroon. Asub Alpi eelmäestiku vastas mäejalamil. Üheaegselt pühendkirik, mis püstitati pärast võitu prantslaste üle ja Savoia perekonna mausoleum.
kirikute juures. 18. Sajandi algul hakkasid tekkima tudengite jha linnakodanike muusiakühigud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester, mis mängis linna saalides, kohvikutes ja väljakutel. Barokktrio barokkmuuika kõige tavalisem pilliansambel, mis koosnes kahest meloodiapillist ja basso continuost. See on aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpikisele orkestrikoosseisudele. Nii kujuneski hilisbarokile tüüpiline itaalia orkester, milles juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel mitme pillliga tsello, kontrabass, fagott ja mitu harmooniapilli. Sonaat ei kujutanud endast sialgu mingi kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteos, mis koosnes algul mitmest erineva karakteriga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla kiriku- ja kammerkmuusikateos. 1700
annaabi.ee 
