Pekaanpähkel Pärineb Põhja-Ameerika põhjaosariikidest Mississippi piirkonnast ning Mehhikost ja on seal ka tänapäeval levinud. Kasvatusala on laienenud Austraaliasse, Lõuna- Aafrikasse, Indiasse, Hiinasse ja Iisraeli. Pekaanpähklid olid Ameerika põliselanike indiaanlaste oluliseks toiduartikliks juba kaua enne valgete meeste vallutusretki. Kasvavad 20-50m kõrgustel eriti kvaliteetse puiduga hikkoripuudel, mida leidus juba kiviajal. Botaaniliselt kuuluvad luuviljaliste hulka. Lihakas väliskest on mittesöödav, õhem kui kreeka pähklitel, sile ning meenutab suuri sarapuupähkleid või suuri aedoa seemneid. Tipus teravnevad, teises otsas ümarduvad, hele- kuni tumepruunid. 40% kogukaalust moodustab pähklikoor. Vili meenutab kreeka pähklit, kuid on kujult pikem. Väga maitsev, toitev ja energiarikas. Maitselt kreeka pähklist magusam.
Peenestatud pähkleid kasutatakse kookide, maiustuste ja mitmesuguste küpsetiste valmistamisel. Tuntud on parapähkliga kalafileed, pähklijahu ja pähkliõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:117-118) Pekaanpähkel Pärineb Põhja-Ameerika põhjaosariikidest ja on seal ka tänapäeval levinud. Kasvatusala on laienenud Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Indiasse, Hiinasse ja Iisraeli. Pekaanpähklid kasvavad 20-50 m kõrgustel eriti kvaliteetse puiduga hikkoripuudel. Pekaanpähklid kuuluvad botaaniliselt luuviljaliste hulka. Samuti kui teisedki pähklid on ka pekaanpähklid väga maitsvad, toitvad ja energiarikkad. Peale mandlite ei ole ükski pähkel nii rasvarikas. Pekaanpähkleid müüakse nii koorimata kui kooritult. Hoiustatakse kuivades külmkambrites säilivad ka kooritult oma maitseomadused ja kvaliteedi. Tarbitakse peamiselt süües, kuid peenestatult aromaatse lisandina ka magustoitudes, maiustustes ja keedistes. (Meensalu,L.; Roosvee,G
annaabi.ee 
