kasvatajaks. Igal aastal toodab see riik ligi tuhat tonni pärleid ja kohalikus pärlitööstuses töötab umbes 300 000 inimest. Tehases sorteeritakse pärlid värvuse, kuju ja suuruse järgi. Nii imelik kui see ka poleks, leiab juveliiritööstuses kasutust kõigest 10% Hiinas toodetud pärleist. Ülejäänud pärliterad hõõrutakse pulbriks, mida kasutatakse kosmeetikas ja traditsioonilises hiina meditsiinis. Pärlipulbrit lisatakse nahakreemidele, mis on hiinlannade seas väga nõutud kaup, kuna nad peavad naha kahvatust üheks tõelise ilu tunnuseks. Jaapani teadlaste poolt väljatöötatud pärli kasvatusprotsess algab sellega, et ettevaatlikult avatakse austrikarp ja tehakse tema pehmesse koesse väljalõige. Üheaegselt võetakse sama liigi austrilt väike pehmekoe tükike, et see pärast siduda veel moodustumata pärli tuumaga. Kunstlikult eemaldatud koe rakud hakkavad tuuma ümber moodustama kotikest, mis välja
puistati punastest marjadest pressitud mahla. Kreeklannad kasutasid veel oma näo minkimiseks tinavalget ja karmiini, kulmude ja ripsmete värvimiseks erilist nõge (tetud essentsi põlemise saadus). Asüüria naised katsid näo emailitaolise massiga, mis kuivades andis nahale pärlmutrise läike. Hindu naised värvisid kulmud mustaks, katsid näo ja kaela valge värviga, huuled võõbati kuldseks ja hambad pruuniks. Hiinlannade kõrgem klass värvis ka küüsi. Selleks kasutati kummiaraabiku, zelatiini, mesilasvaha ja muna segu. Alamklassile oli küünte värvimine keelatud. Aasia naised raseerisid veel kulme. Hambad värviti kuldseks. Ka Jaapani naised võõpasid oma näod kriitvalgeks. Alguses kasutati pliisisaldusega kreemi, kuid see rikkus kiiresti näonaha ära ja kasutusele võeti riisist tehtud puudrit. Vahel kasutati ka puudrina lindude väljaheidet, et anda näole erilist heledat jumet.
annaabi.ee 
