Kõneanalüüs Kersti Kaljulaid
Ja valmis ta
ongi. Demokraatiast saab minevik.
Me näeme sellist iseenda okupeerimist riikides, kelle kohta me oleme arvanud, et
meiega sarnane raudse eesriide kogemus aitab niisuguseid arenguid vältida. Me
oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks
hävitada vaid võõras võim.
Sellepärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt,
kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine, see käib hiilivamalt kui
siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu
selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus.
Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast
vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja
siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi
vahel