Sallivusest autentse eetikani
Selliselt aluspõhjalt
edasi minnes leiame kujutluse, mis teeb inimese kaheks ,,minaks": on tõeline ja ehtne
sisemine mina ning petlik ja pealiskaudne väline mina. Inimene, seega siis ka kaplan, on
autentne ehk endale ustav, kui ta järgib oma tõelist mina, teisiti öeldes: igal inimesel on
eraldi oma algupärane viis olla tema ise, mida ta ka järgima peab. Sellisena elatakse elu,
mida elatakse oma surmale ja lõplikkusele silma vaadates, kus ei hiilita kõrvale
absoluutse vabaduse vastutuskoormast. Kuid ühtlasi võib selline ,,päristine" elu
tähendada ka pinget individualismi ja seltskondliku vahel olukorda, kus ka kaplanil
tuleb keskmisest tihedamini viibida.
Autentsuse eetika panustab seega siirusele ehk välise ja sisemise vastavusele. ,,Ole mina
ise", avasta ennast ,,mängus", püüdle ideaali poole, mis asub sinus eneses (mitte
väljapool; kristlasena võiks selline lähtepunkt mõistetav olla: kristlase südames asub