V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Seinad on juba kunstniku päralt.
Arhitektuuri-raamat pole enam vaimulikkude, usu ega Rooma asi, ta kuulub fantaasiale,
luulele, rahvale. Sellest tolle arhitektuuri erakordselt kiire muutlikkus ja arenemine, mis
meid seda enam rabab, et tema valitsus-
1 Sest mu nimeks on lovi (lad. k.).
171
aeg on ainult kolmsada aastat, romaani arhitektuur aga püsis muutmatuna, otsekui
kivinenuna kuus-seitsesada aastat.
Kunst läheb hiiglasammul edasi. Mis enne oli piiskoppide ülesanne, on nüüd rahva
omapärase vaimu teha. Iga sugupõlv kirjutab sellesse raamatusse möödaminnes oma rea,
kustutab katedraalide esikülgedelt maha vanad romaani hieroglüüfid, ja on veel õnn, kui uue
asemele tulnud sümboli ääre alt kuskilt veel vana dogma ääreke välja paistab.
Rahvaloomingu katte alt on religiooni luustikku vaevalt veel näha. Raske on kujutleda,
miHise omavoliga arhitektid käsitlesid tol ajal isegi kirikut