Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
ja usulisi tõekspidamisi siiski ei suudetud hävitada, mida tõendavad veel praegugi Eestis
paljude endiste pühade kohtade nimetused nagu Pühajärv, Võhandu jõe ülemjooks kuni
Vagula järveni – Püha jõgi, Saaremaal on Püha küla ja varem oli seal Püha kihelkond jne.
Säilinud on paljud ohvrikivid, ohvriallikad, hiiekohad jm.
Hiis oli pühaks peetud metsatukk, kus käidi palvetamas ja ohverdamas. Hiied koosnesid
lehtpuudest ja olid tavaliselt kogu külal ühised. Hiiekultust püüti hävitada paljude endiste hiite
kohale ristiusu kirikute ehitamisega. Hiies kasvanud hingepuud (neid ehiti paelte, riiete,
loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku
rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid,
ehteid, raha jne.
Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais,
puhtas pühas paigas, puhta siira südamega
annaabi.ee 
