koostisest, koosnedes peamiselt divesinikust ja heeliumist. Uraani atmosfääri kolmandaks oluliseks koostisosaks on metaan (CH4). Metaanis neeldub rohkesti päikesekiirguse kollast ja punast spektriosa, mistõttu peegelduvad tagasi sinised ja rohelised kiired. Seetõttu paistabki Uraan meile sinakasrohelisena. Kliima Uraani atmosfäär on ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse lainepikkustel erakordselt ühtlane ja ilmetu, võrreldes teiste hiidplaneetidega. Kui Voyager 2 möödus Uraanist 1986. aastal, registreeriti tervel planeedil kokku kümme pilve. Selline pilvede vähesus on seotud planeedi madala sisemise soojusega, mis on väiksem kui teistel hiidplaneetidel. Uraan on kõige külmem planeet päiksesüsteemis.
Väga madala temperatuuri tõttu kuuluvad atmosfääri koostisesse peamiselt väga kerged gaasid – vesinik ja heelium. Atmosfääri alumistes kihtides esinevad pilved, mis on moodustunud metaanist, ammoniaagist ja veest. Pilvekihid on küllaltki keerulise ja kihilise struktuuriga. Arvatavalt asuvad metaanipilved ülemises ja veepilved alumises osas. Vähesel määral leidub atmosfääris ka süsivesinikke. Uraani sisemus koosneb peamiselt kivimitest ja jääst. Sarnaselt teiste hiidplaneetidega on ka Uraanil rõngad, magnetosfäär ja palju kaaslaseid. Uraani telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes on vaid ligi kaheksa kraadi, mistõttu planeedi põhja- ja lõunapoolus asuvad seal, kus enamikul teistel planeetidel on ekvaator. 1986. aastal Voyager 2 poolt tehtud fotodel on Uraan ühtlaselt sinakasroheline, erinedes Jupiteri ja Saturni atmosfäärides eristatavatest pilvemassiividest ja tormidest. Maapealsete vaatluste ajal on viimastel aastatel märgatud ka aastaaja
välja planeedi definitsiooni, mille järgi Pluuto, 2003UB213 (e. Eris) ja kõige suurem asteroid Ceres nimetatakse kääbusplaneetideks. Alates 1990-ndatest on avastatud hulgaliselt päikesesüsteemiväliseid planeete, mida nimetatakse ka eksoplaneetideks. Kuna suurte planeetide gravitatsiooniline toime oma tähele on tugevam ja seetõttu on neid astromeetriliste mõõtmistega kergem avastada, on suurem osa seni avastatud päikesesüsteemiväliseid planeete sarnased Päikesesüsteemi hiidplaneetidega. Siiski pole selge, kas need planeedid sarnanevad gaashiidudele ka muu kui massi poolest või on nad hoopis mingit muud tüüpi, mis pole meie Päikesesüsteemis tuntud. Viimasele viitab fakt, et mõned neist planeetidest tiirlevad mööda väga elliptilisi orbiite oma tähele väga lähedal ning saavad seetõttu palju rohkem tähe kiirgust kui meie Päikesesüsteemi hiidplaneedid. Lisaks on leitud ka kolm planeeti, mis tiirlevad ümber ärapõlenud tähe -- pulsariks nimetatava
Peaaegu kogu aine on koondunud ühte tasandisse. Vaid komeetide orbiidid ulatuvad põhitasandist üles- ja allapoole. Päikesesüsteemi planeedid jagunevad kahte selgelt eristatavasse rühma: Maa- sarnased ja hiidplaneedid. Maasarnased planeedid Merkuur, Veenus, Maa ja Marss on väikesed tahked taevakehad. Kaaslasi on neil vähe või neid polegi ja hiidplaneetidega võrreldes on nende atmosfäär õhuke. Hiidplaneedid Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun asuvad päikesest kaugemal. Nende mass on kümneid kordi suurem kui Maa tüüpi planeetide mass. Hiidplaneetide paksu atmosfääri alumised tihedamad kihid on vedeliku taolises olekus. Kõigil hiid planeetidel on rohkesti kuid ja neid ümbritsevad rõngad. Kaugeim planeet pluuto ei kuulu kumbagi rühma. Käsitleme teda koos Päikesesüsteemi väikekehadega. Merkuur
2006. a. välja planeedi definitsiooni, mille järgi Pluuto, 2003UB213 (e. Eris) ja kõige suurem asteroid Ceres nimetatakse kääbusplaneetideks. Päikesesüsteemivälised planeedid Alates 1990-ndatest on avastatud hulgaliselt päikesesüsteemiväliseid planeete. Kuna suurte planeetide gravitatsiooniline toime oma tähele on tugevam ja seetõttu on neid astromeetriliste mõõtmistega kergem avastada, on suurem osa seni avastatud päikesesüsteemiväliseid planeete sarnased Päikesesüsteemi hiidplaneetidega. Siiski pole selge, kas need planeedid sarnanevad gaashiidudele ka muu kui massi poolest või on nad hoopis mingit muud tüüpi, mis pole meie Päikesesüsteemis tuntud. Viimasele viitab fakt, et mõned neist planeetidest tiirlevad mööda väga elliptilisi orbiite oma tähele väga lähedal ning saavad seetõttu palju rohkem tähe kiirgust kui meie Päikesesüsteemi hiidplaneedid. Lisaks on leitud ka kolm planeeti, mis tiirlevad ümber ärapõlenud tähe -- pulsariks nimetatava
ainuke kuu Päikesesüsteemis, millel on tihe atmosfäär. 9 Uraan Uraan on hiidplaneetidest kergeim (14 Maa massi) ning asub 19.6 astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest. Ta erineb teistest planeetidest sellepoolest, et ta tiirleb külili. Uraani pöörlemistelje ja ekliptika tasandi nurk on üle 90 kraadi. Samuti on tal võrreldes teiste hiidplaneetidega palju jahedam tuum, mistõttu eritab ta väga vähe soojust kosmosesse. Uraanil on 27 teadaolevat kaaslast. Neptuun Neptuun (30. astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest) on ruumalalt Uraanist väiksem, aga massilt suurem (17 Maa massi) ehk palju tihedam. Neptuunil on teadaolevalt 13 kaaslast. 10 Päikesesüsteemi teke
väikekehadele asteroididele, meteooridele ja komeetidele. 3 2. Hiidplaneedid. 2.1. Jupiter. Jupiteri peetakse meie süsteemis Päikese järel mõjususelt järgmiseks taevakehaks. Nime on ta saanud vanade roomlaste peajumalalt. Ta on Päikesesüsteemi suurim planeet, ületades Maa läbimõõdu üksteist korda ja tiirleb Päikesest 778 miljoni kilomeetri kaugusel. Jupiter on nn gaashiid (koosneb peaaegu tervenisti gaasist). Sarnaselt teiste hiidplaneetidega ei ole sellel planeedil näha tahket pinda, nagu siseplaneetide puhul, vaid pigem pilvekihi tippe. Pole küll veel tõestatud, aga kahtlustatakse, et planeedi keskel asub kivine südamik, mille temperatuur hinnanguliselt võib olla 35 000 kraadi. Jupiter pöörleb Päikesesüsteemi planeetidest kõige kiiremini, üheks täispöördeks kulub 9 tundi ja 55 minutit. Selline kiirus surub planeedi veidi lapikuks. Planeedi orbiit on peaaegu ringjoonekujuline ja tema aasta kestab 11,9 Maa aastat
annaabi.ee 
