fotot). Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma (vt. fotot). Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; kuid selliseid ilmub paraku harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast on nähtud vaid ühel korral -- 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
pea ning nõrgeneva sabaga moodustiseks. Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. 5 See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud, peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail. Erinevalt planeetidest tiirlevad komeedid kõikvõimalikes tasandites ning suvalises suunas
Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
( 3.) Komeedid Komeedid ilmuvad enamasti ootamatult paistes teleskoobis ebakorrapärase liikuva udulaiguna, mis Päikesele lähenedes kasvab ,,sabatäheks"- heleda uduse pea ning nõrgeneva sabada moodustiseks. Hele komeet on näiv- mõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma, paraku ilmub sellised aga harva. Komeeti ennast on nähtud vaid ühel korral- 1986.aastal, kui kosmosejaamad Vega ja Giotto pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümbekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad veest ja vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente.( 2.) Komeedi saba osakestele mõjub tõukejõud, mis on tingitud valgusrõhust ja päikesetuulest. Üldlevinud tõekspidamiste järgi on komeedid Päikesesüsteemi tootmisjäägid. Teiste sõnadega: nad on moodustunud samast gaasi-ja tolmupilvest, millest Päike ja planeedid
Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; selliseid ilmub paraku aga harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast nähti esimest korda 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
Kuu ja isegi Merkuuriga, väikseimate läbimõõt võib jääda mõne kilomeetri kanti. Asteroidide sattumise kohta Marsi ja Jupiteri vahele on kaks vastandlikku teooriat. Ühe kohaselt jäid nad sinna Päikesesüsteemi tekkimisel – neist lihtsalt ei moodustunud mingil põhjusel planeeti, teine – katastroofi teooria – ütleb, et asteroidid tekkisid selles piirkonnas tiirelnud planeedi kokkupõrkel mingisuguse kosmilise „tulnukaga“ – eksoplaneet, hiidkomeet vms. Enam poolehoidu astrofüüsikute hulgas leiab neist esimene. 1906 aastal avastas Percival Lowell Neptuuni liikumise häiritust uurides tollel hetkel Päikesesüsteemi kõige kaugema „planeedi“ – Pluuto. Hiljem selgus, et Pluuto ei saanud kuidagi nii suurt Neptuuni liikumise häiritust põhjustada. Pluuto on suuruselt palju väiksem kui Maa Kuu – läbimõõt 67% Kuu omast, mass vaid 20% Kuu massist. Kuni 2008 aastani loeti teda 9-ndaks planeediks, alates sellest
isegi Merkuuriga, väikseimate läbimõõt võib jääda mõne kilomeetri kanti. Asteroidide sattumise kohta Marsi ja Jupiteri vahele on kaks vastandlikku teooriat. Ühe kohaselt jäid nad sinna Päikesesüsteemi tekkimisel – neist lihtsalt ei moodustunud mingil põhjusel planeeti, teine – katastroofi teooria – ütleb, et asteroidid tekkisid selles piirkonnas tiirelnud planeedi kokkupõrkel mingisuguse kosmilise „tulnukaga“ – eksoplaneet, hiidkomeet vms. Enam poolehoidu astrofüüsikute hulgas leiab neist esimene. 1906. aastal avastas Percival Lowell Neptuuni liikumise häiritust uurides tollel hetkel Päike- sesüsteemi kõige kaugema „planeedi“ – Pluuto. Hiljem selgus, et Pluuto ei saanud kuidagi nii suurt Neptuuni liikumise häiritust põhjustada. Pluuto on suuruselt palju väiksem kui Maa Kuu – läbimõõt 67% Kuu omast, mass vaid 20% Kuu massist. Kuni 2008. aastani loeti teda 9-
Hele komeet on näivmõõtmetelt suurem Kuust ja torkab tähistaevas hästi silma; kuid selliseid ilmub paraku harva. Kümmekond igal aastal ilmuvat ja vaid binokli või teleskoobi abil vaadeldavat sabatähte jäävad eriteadlastele uurida. See, mida taevas näeme, pole tegelikult komeet, vaid temast purskuv ja päikesevalguses helenduv gaas. Komeeti ennast on nähtud vaid ühel korral -- 1986. aastal, kui kosmosejaamad "Vega" ning "Giotto" pildistasid Halley komeedi tuuma. Isegi see hiidkomeet osutus vaid umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga piklikuks üsna tumedaks (neelab 96% temale langevast valgusest) kehaks. Komeedist eralduvate gaaside spektri järgi koosnevad nad valdavalt veest; vähemal määral on süsinikku, hapnikku ja teisi kergemaid elemente. Et kõigi, nii perioodiliste kui vaid kord ilmunud komeetide orbiidid on väga piklikud (Halley komeedi orbiidi läbimõõtude suhe on 4:1), peab nende "päriskodu" olema kusagil Päikesesüsteemi piirimail
annaabi.ee 
