Prantsusmaal Provence'is sai alguse rüütlilaulikute kunst, mille temaatikaks olid armastus ja kangelaslaulud. Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid, tuntuim neist Rolandi laul. Rüütlilaulikuid nim. samuti piirkonnati erinevalt: Lõuna-Prantsusmaal trubaduurideks, Põhja- Prantsusmaal truväärideks ja Saksamaal minnesingeriteks. Mitmehäälsuse teke on seotus kirikukooridega. Mitmehäälsus jagunes: burdooniks(katkematu bassihääl), parafooniks(häälte paralleelne liikumine) ja heterofooniaks (ühe meloodia erinevad variandid ja nende kooskõla). Esimeseks mitmehäälseks kirikulaulu tüübiks oli organum, mis jagunes kaheks: paralleelorganum, kus hääled liguvad paralleelselt ja vaba organum, kus hääled liiguvad vabalt. Umbes 12.-13.saj. vahetusel tekkis organumi kõrvale ka motett, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti ja millest kujunes keskaja muusika lemmikzanr. Eraldi liigiks oli
lauluviisid. Põhja-Eesti· Viisirea lõpus, mõnikord ka keskel pikendatakse lõpuheli. · Mitmetes (eriti just liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks hälli- ja kiigelaulud. · Laul on ühehäälne. Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks. Lõuna-Eesti · Võrreldes Põhja-Eestiga, on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe sõna pikkune refrään näit kadriko, kiigele, leelo-leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja idaslaavi kultuuripiirkonnaga. · Mulgimaal ja Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike refrään (nt kiigele)
annaabi.ee 
