1660-Oliva rahu 1660. aastal sõlmis Rootsi Preisimaal Oliva (Oliwa) kloostris rahulepingu Poola-Leedu ja Brandenburgi ning Austriaga, millega Poola tunnustas Rootsi valdusi Eesti- ja Liivimaal. Rootsi kätte läks Ruhnu saar. Danzigi (Gdańsk) lähedal Oliva kloostris sõlmitud rahuga lõppes Rootsi ja Poola vaheline vastasseis Balti provintsides. Rootsi kinnistas oma valdused ning sai neile juurde veel seni Kuramaa piiskopkonnale ja Kuramaa hertsogiriigile kuulunud rootslastega asustatud Ruhnu saare. Rootsi käes oli nüüd kogu eestlaste ala peale Setumaa, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa koosseisu. Poola kuningas loobus Oliva rahuga lõplikult Rootsi trooni taotlemisest ja pretentsioonidest Liivimaale. Rootsile oli Oliwa rahu sõlmimisel suur tähtsus ennekõike seetõttu, et rahud Poolaga ja samaaegselt ka Taaniga (Kopenhaageni rahu 27. mail) võimaldasid tal hakata survet avaldama Venemaale, et ka sellega soodne rahu sõlmida.
järgitud. Juutide olukord oli palju parem kui mujal Ida-Euroopas ja 18. saj jooksul jätkus nende sisseränne Kuramaale. Mitmetest said ka silmapaistvad rahandustegelased, kaupmehed – väga hinnatud olid juudi rahvusest plekksepad, rätsepad. Libma – Ernst Bironi isiklik pankur, seega korraldas kogu Kuramaa hertsogiriigi rahaasju ja kui Biron liikus Peterburi edasi, korraldas suuresti kogu impeeriumi rahaasju. Kuramaa hertsogiriigile on läbi aegade historiograafias antud väga erinevaid hinnanguid. Baltisaksa historiograafias mõisteti kogu Kuramaa hertsogiriigi tekkimise lugu hukka. Gotthardis nähti ordu reeturit – olevat müünud kogu Vana-Liivimaa maha puht isikliku kasu saamise lootuses. Tänapäeval mõistetakse, et kuigi tema tegevuses võib näha ka omakasupüüdlikke ajendeid, ei jäänud tal muid valikuid. Orduriik polnud jätkusuutlik, mingi uus peremees oli tarvis leida.
ka Riia linn ja idapoolsed alad ehk Petserimaa ja Latkale. Eestlastele ja lätlastele kavatseti anda kultuurautonoomia. Balti riigil pidi olema ka oma sõjavägi, mis pidi hakkama nime kandma Landeswehr. Selgelt oldi selle Balt hertsogiriigi loomisega hiljaks jäädud. Samal ajal käis Saksamaal revolutsioon. I MS lõppes Saksamaa lüüasaamine ja baltisakslaste selja tagant kadus ära Sa toetus. Nad üritasid leida toetust om hertsogiriigile ANTANTis, kuid sealt ei saadud mingit toetust. Sisuliselt Balti hertsogiriik tööle ei hakanud. Saksa okupatsioonivõimude majanduspoliitika eestis oli pm röövimine. Tallinnas tegutses materiaalsete väärtuste arvelevõtmiseks, kogumiseks ja väljaveoks spetsiaalne asutus RoHa tooraine- ja 36 kaubandusosakond. Rongid kõikvõimalike materiaalsete väärtustega Sa poole läksid teele
annaabi.ee 
