järgi sai Lombardia küll vabaks, Veneetsia aga jäi endiselt austerlaste valdusesse. Garibaldi loobus Sardiinia armee kindrali auastmest ning läks vabatahtlikult pagendusse. Valitsuse kukutamisega lõppenud Toscana, Parma ja Modena ülestõuse kasutanud mõõdukad liberaalid haarasid revolutsioonilise liikumise juhtimise enda kätte ning saavutasid ülestõusnud rajoonide alistumise Sardiinia kuningriigile. Küsimus Piemonte ühendamisest Parma hertsogiriigiga, kuhu kuulus ka Busseto, pandi hääletusele. Ja vabadusvõitlejatega igati solidaarne Verdi, olles sügavalt veendunud, et majanduslikult eesrindliku Piemonte juhtpositsioon toob kaasa Itaalia taassünni, andis oma hääle monarhistliku ühinemise eest ning sõitis Busseto saadikuna kuninga juurde. 1860. a. lõpul valiti Giuseppe Verdi ühendatud Itaalia esimese rahvusliku parlamendi nõukogu liikmeks ja Busseto provintsi saadikuks. Poliitilisi
sellise positsiooni võitsid ja arvukaks rahvusrühmaks kujunesid. Põhjus lihtne, ehkki mõneti ootamatu. Kuramaa hertsogiriigis ei ühendatud koheselt kolme piirkonda, mis olid keskajal kuulunud Kuramaa piiskopile – need jäid surmani Magnuse valdusteks. Piltene piirkonnas olid juutidel erakordselt suured õigused – võisid vabalt valida oma elukohta, vabalt valida oma tegevusala, võisid linnas tõusta linnakodanike seisustesse, saada valitud raadi. Kui Piltene oli ühendatud Kuramaa hertsogiriigiga, liikus osa juutidest laiali üle Kuramaa, tuues kaasa oma traditsioonid. Vormiliselt jäid küll kõik piirangud püsima, aga tegelikkuses neid ei järgitud. Juutide olukord oli palju parem kui mujal Ida-Euroopas ja 18. saj jooksul jätkus nende sisseränne Kuramaale. Mitmetest said ka silmapaistvad rahandustegelased, kaupmehed – väga hinnatud olid juudi rahvusest plekksepad, rätsepad. Libma – Ernst Bironi isiklik pankur, seega korraldas kogu
annaabi.ee 
