mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. 2.2 KATARIINA II VALITUSAEG Alates Venemaa keisrinna Katariina II ajast, kes valitses Venemaa keisririiki aastail 1762– 1796, hakkas keisririigi keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Balti kubermangudes 1783. aastal, keskustega
Ka krahv Zinzendorf oli viljakas laulukirjutaja, oma eluajal lõi ta umbes 2000 laulu, millest paljud avaldati ka vennastekoguduse lauluraamatuis. Zinzedorfi ja tema kaaslaste laulud ei piirdunud üksnes vennastekogudustega vaid tungisid aja jooksul ka luterlikku üldkirikusse, saades selle põhivaraks.42 Alates 1740. aastast liideti ka siinsetele luteri kiriku ametlikele lauluraamatutele eraldi lisana sadakond hernhuutlikku laulu. Hernhuutlikke laule anti aga välja ka eraldi kogumikena. Varasematest kogumikest on vähe säilinud, sest raamatud hävitati, kui liikumine oli keelatud (1743-1760ndad). J. Marraschi ,,Waimolikkud laulud" (1794) sisaldab 160 laulu põhjaeesti keeles. Lõunaeestikeelsete kogumike ,,Monne wastse Waimolikko Laulo" (1802) ja ,,Koggodusse Kori Laulo nink Litania" (1810) koostamisega olid seotud H. A. Erxeben, J. C. Quandt noorem ja A. Raudiall.43 Enamasti seisned eestikeelsete lauluraamatute koostamine
Peamised edasikandjad rändavad käsitöölised. Balti provintsided algas 1730.aastatel, esimene suurem levikuperiood jääb 1730-1740.aastatesse. Talurahva seas levisid väga ulatuslikud, sest esimese misjonärid olid talurahvale lähedased, rändkäsitöölised. Luterlik pastor oli talupoja jaoks kõrge härra. Eelkõige levis nendes kihelkondades kus olid ametis pietistlikud pastorid, nad soodustasid hernhuutlaste tegevust. Kiiret levikut talurahva seas soodustas ka nende korraldus, hernhuutlikke kogudusi moodustati seal, kus tegevus vilja kandis ja nendes kogudustes oli sõnaõigus ja võimalus koguduse tegevuses kaasa lüüa, kõigil koguduse liikmetel, ka talupoegadel. Võimekamaid talupoegi sai ka vennastekoguduste jutlustajaks. Üsna pea nähti, et hernhuutlus avaldab talupoegadele omaette mõju – talupojad tunnetasid usu mõju; tunnistasid mõisnikele üles mõisavargusi jne – see pani mõisnike vennastekogudustesse positiivselt suhtuma. Esialgu püüdsid mõisnikud
annaabi.ee 
