sügavmõtteline luuletaja meile ütelda. Kuigi tema tegevuse tõttu võib iga seadus, loomulik kord, kogu kõlbeline maailm hukkuda. Kuid selle tegevuse tõttu luuakse kõrgem maagiline tegevuste ring, mis rajab uue maailma kokkuvarisenud vana varemetele. Seda ütleb meile luuletaja, kes on ühtlasi religioosne mõtleja. Luuletajana näitab ta esmalt üht imeliselt kokkusõlmitud protsessisõlme, mille kohtunik aeglaselt, järk-järgult omaenda hävinguks lahendab. Ehtne helleenlik rõõm selle dialektilise lahenduse üle on nii suur, et kogu teos omandab ülekaaluka rõõmsameelsuse tooni. Mis aga selle protsessi jubedatel eeldustel kõikjal oma tipud murrab. Oidipus Kolonoses sisaldab sedasama rõõmsameelsust, ainult et lõputusse selgitusse kergitatuna. Häda ülemvõimu poolt tabatud rauga, kannatajana hooletusse jäetu vastas seisab ülemaine rõõmsameelsus. Mis laskub jumalikust
Antropomorfne, väga inimkujuline ja inimestele sarnane (mitte nagu Egiptuse pool-loom, pool inimene jumalad) 12 suurt Olümplast ei moodustanud kõiki jumalaid. Ning lisaks teistele jumalatele oli veel pool-jumalaid, nümfe jne. Kreekas oli lugematu arv erinevaid pühamuid. Igas pühamus oli jumala austamine veidi erinev. Kultuse juurde käis igas templis oma lugu, need varieerusid. Polnud ühtset riiki ja religioosset organisatsiooni, mis oleks seda ühtlustanud(unifitseerinud). Pan-helleenlik visioon (kogu-kreekalik) selle kujundas poeesia (Homeros, kangelaslood jne) Idamaade eeskujul kujundasid kreeklased oma kujutuse jumalustest. Chaos seletamatu algnähtus, millest sündisid Uranos(-taevas) ja Gaia. Titaanid esimesed jumalad: Kronos tappis oma..Igatahes, neist sündisid jumalad Zeus jne. Kreeklased ei pidanud tingimata seda täpselt uskuma, võisid seda varieerida. Ei tekkinud mingit ortodoksust. Mütoloogia polnud kreeklaste jaoks religiooni keskmes