Laine intensiivsus on võrdeline amplituudi ruuduga. Päikese kiirguse korral kiiritustihedus. Intensiivsust mõjutavad tegurid: Keskkonnatihedus, laine leviku kiirus, laine amplituud, laine sagedus. Inimene tajub helilaine intensiivsust valjusena. Füüsikaline logaritmiline skaala Weber-Fechneri seadus: kõrv hindab välisärritust (heli intensiivsus) logaritmiliselt. Intensiivsuse logaritmilise skaala ühik: bell (B) Tüüpilised helitugevused Vaikus 0 dB Sosin 20 dB Tavaline kõne 65 dB Muruniiduk 90 dB Autosignaal 110 dB Reaktiivmootor 120 dB Kaja on tagasi peegeldunud helilaine. Kasutatakse peegeldava pinna kauguse määramiseks 2∆x = v∆t ∆x – vahemaa heliallika ja peegeldava pinna vahel, v – heli levimise kiirus, ∆t – heli väljumise ja tagasi jõudmise vaheline aeg
pead häält tõstma, et kõnelda endast ühe meetri kaugusel oleva inimesega. Vali ja kestev müra põhjustab terviserikkeid, millest kõige otsesem on kahjustav toime kuulmisorganile, täpsemalt sisekõrvale. Müra kahjustav toime oleneb: 1. heli intensiivsusest (dB) 2. sagedusest (Hz) 3. müra kestusest ja jaotusest (müraekspositsioon tüüpilise tööpäeva jooksul) 4. kumulatiivsest müraekspositsioonist (pikema perioodi, näit. aastate vältel) Müra tugevust hinnatakse dB Helitugevused: kuulmislävi 0 dB puulehtede langemine 10 dB sosin 20 dB tavaline kõne 60 dB vali kõne 80 dB müra ohtlik piirnorm 85 dB pneumaatiline puur 100 dB valulävi 120 dB Endla Reintam, 2008/2009 70 popansambel 140 dB püssipauk 170 dB Kuulmiskahjustuste tekkimise alaks loetakse helitugevuse vahemikku 80...160 dB, sellest valupiirkonna moodustab vahemik 120...160 dB
annaabi.ee 
