Suupilli, bandzot, balalaikat ja kitarri mängis Tõnu Aare. Ansambli raudvarasse kuulus kindlasti trombonist Ants Nuut, keda hinnati ka joodeldamisoskuse ja huumorisoone tõttu. 1987. aasta seisuga oli koosseis järgmine: Andres Loigom (kitarr ja vokaal), Hillar King (basskitarr ja vokaal), Meelis Laido (klahvpillid), Indrek Hiipus (löökpillid) ja Vello Jurtom (kitarr ja vokaal). Viimane oli ka ansambli direktor. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate jooksul saadi valmis kolme heliplaadiga. (ibid: 126) 3.2.3. Rock Hotell Ansambel tuli kokku 1978. aastal. Esialgne koosseis oli Heigo Mirka, Andres Põldroo, Margus Kappel, Harri Kõrvits ja Ivo Linna. Esialgu tuldi kokku harrastusansamblina, et oma lõbuks laulda-mängida, kuid see ei jäänud kauaks kitsasse ringi. Debüüt televisioonis toimus 1979. 20
Diskoteekide tekkele aitas kaasa helisalvestustehnika areng. Tihti oli plaadimuusika kvaliteet parem, kui elava esituse oma. 70-ndate aastate lõpul äratas New Yorgi diskoteekides suurt tähelepanu muusikastiil, mis oma nime sai ameerika slängisõnast rap (lobisema).[ Kasutatakse ka tõlget –RAP- rhytmically axentreated poetry -rütmiliselt aktseteeritud poeesia.] Mustad diskorid olid välja arendanud rütmilise kiirkõne. Sinna juurde kuulus manipuleerimine heliplaadiga- selle alla pandi viltketas, mis võimaldas plaati mängu ajal käega peatada ja rütmiliselt edasi- tagasi liigutada (inglise k. scratching- kratsimine). Kasutati ka kahte grammofoni- ühel instrumentaalpala, teisel meloodiline laul. Sinna peale rääkis diskor. Diskori rütmilist kõnet saatis trummide ja bassi motoorika, samuti käte plaksutamine, vahelehüüded, naer. Rütmilise kõne teema ei olnud oluline, peaasi, et kõlas efektselt
annaabi.ee 
