Sama aasta suvel osales Anne koor ka üldlaulupeol Tallinnas. 1920-ndate lõpul oli organiseerimisel isegi A. Vabarna sõit hõimupäevadele Ungarisse, ent see kavatsus ei realiseerunud. Küll aga viis lauliku avastaja ja austaja A. O. Väisänen 1931.a. juunis Anne ja ta 3-liikmelise koori esinema Helsingisse kultuurikongressile. Soome ajalehed polnud kiitusega kitsid: andekas laulik, julge esineja, võrratu improvisaator jne. Helsingis käigu ajal talletati ka Soome Kirjanduse Seltsi heliarhiivis fonograafirullidele 37 näitefragmenti Anne Vabarna repertuaarist. 1930-ndatel aastatel õnnestus Annel kooriga esineda korduvalt Tallinnas, Tartus ning paljudes teistes linnades ja asulates üle Eesti, tutvustades sel moel eestlastelegi omapärast setu mitmehäälset rahvalaulu. Aastatel 1932-1935 osales ta näiteks Muusikamuuseumi ja Tori kohaliku muuseumi poolt organiseeritud ringreisidel, esinedes kokku 214 erinevas kohas 404 lauluga. Tema kavasse
1936 - 1938 helisalvestati Tallinnas Riigi Ringhäälingus üle 700 laulu ja pilliloo. 1937. aastal otsustati jätkata Jakob Hurda algatatud "Monumenta Estoniae antiquae" väljaandmist regivärsiliste rahvalaulude publitseerimisega: ilmusid "Vana Kandle" III (1938) ja IV osa (1941). Muusika salvestamise jaoks oli erilise tähtsusega magnetofoni kasutuselevõtt 1949. a. Eesti Keeles Instituudis ja 1953. a. ERA-s. Eesti Rahvaluule Arhiivi heliarhiivis on 2002. a. alguse seisuga üle 50 000 muusikapala, sealhulgas ka teiste rahvaste, eelkõige soome-ugri pärimusmuusikat. Eesti rahvamuusika kogumisel, uurimisel ja väljaandmisel on olnud 20. saj. kõige väljapaistvam isiksus HERBERT TAMPERE. Tema on koostanud viieköitelise antoloogia "Eesti rahvalaule viisidega" (Tallinn, 19561965). Erinevatel aegadel jäädvustatud rahvamuusika on saanud hindamatuks allikmaterjaliks tulevastele põlvedele professionaalsetele
annaabi.ee 
