Sõnamõrvar
võttis sealt vormi, paela, mingi happe ja väikese kopsiku. Vormi ja paela pani ta kivile,
happe ja kopsiku pani ta aga lauale. Kulla pani ta kopsikusse ja valas selle happe peale.
Paari minutiga oli kõvast kullast vedel mass. Ididsikine määris vormi mõlemad pooled
kullaga ja lasi sellel natuke aega seista, siis valas ta teise massi sügavamasse
vormipoolde, pani nööri vahele ja vajutas vormipooled kõvasti kokku. Vormi poolte
vahelt paistis helesininine valgus ja imeliku lõhnaga aur hoovas õhku. Mind valdas jälle
hirm.
"Nii! Valmis! Oi, mis kõuekäratus seal väljas käratas!" ütles Ididsikine ja ma ärkasin
suure kõuekäraka peale oma sügavatest mõtetest ja kahtlustest. Väljas hakkas pladinal
vihma kallama. Ididsikine avas vormi, võttis seal nööripidi medaljoni ja pistis selle
jääkülma vette jahtuma. Me kõik ootasime pinevil. Varsti võttis Ididsikine medaljoni
välja, kuivatas ära ja kutsus mu enda juurde