ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kuusepuit on hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu.Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Kuusekäbidest saab meisterdada huvitavaid suveniire. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuusk on levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena, kuna ta on tihe ja laseb ennast hästi pügada. Harilik kuusk on Põhja-Euroopas peamine jõulupuuliik. Tallinna turuplatsile püstitati jõulukuusk kirjalike allikate põhjal esmakordselt 1441.aastal Mustpeade gildi kaupmehesellide poolt. Sellest olevat edaspidi saanud iga-aastane tava. Berliinis seati esimene avalik jõulukuusk üles 1780.aastal. Eestis tõi 1795. aastal Saksamaal veedetud lapsepõlve mälestusena esimesena jõuludeks kuuse sisse (pastoraati) Kärla pastor J.H.Koch
Eesti kliimaoludes sobib kasvatada potitaimena toas, suveks võib istutada välja tuulevaiksesse päikeselisse kohta. Valguse- ja soojalembene rosmariin on vähenõudlik, kuid ei armasta järske temperatuurikõikumisi ja ülemäärast kastmist. Maitsetaim on pärit Vahemeremaadest. Looduslikult näeb teda kasvamas Lõuna-Euroopas. Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti hekkidena, lamanduvad vormid kasvavad aga küngastel. Toitude maitsestamiseks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti väikeses koguses. Sobib eelkõige lihatoitudele, samuti tomati-, seene-, riisi- ja munaroogadele. Vesileotis omab toniseerivat, põletikuvastast, sapivaevusi leevendavat ja valuvaigistavat toimet. Rosmariini vesileotisest tehakse ka vanni ja kompresse närvipõletiku ja külmetushaiguste korral. Sidrunmeliss:
Koort kasutatakse vaigu ja parkainete saamiseks (Harilik kuusk täiendav info, 2011). Kuuse puit on üsna hea ehitusmaterjal, kuid võrreldes männi puiduga esineb tal nii eeliseid kui ka puudusi: kuusepuidus on palju oksakohti ja puit lõheneb ning kõmmeldub paremini. Samas ei ole nii vaigune ja ei lase vett läbi, seega saab oksavabast kuusepuidust teha ka veenõusid. (Harilik kuusk, 2011). Kuusk on haljastuses väga levinud (enamasti hekkidena) (Harilik kuusk täiendav info, 2011). 8 3. HARILIK JUGAPUU Jugapuude perekonda kuulub 8-10 liiki. Kõige levinum liik on harilik jugapuu, mida võib kohata nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Eestis kasvab teda looduslikult suhteliselt vähe (Vaher, 2008). 3.1. Üldiseloomustus Harilik jugapuu (taxus baccata) on üks vanemaid nüüdisaja okaspuid. Ta on hästi
Lehed pealt hallikasrohelised, alt heledamad. Lehed Õied kollased, 4-6 cm pikkustes rippuvates kobarates Õied Viljad Vili umbes 1 cm pikkune punane piklik mari 2-3 seemnega, valmib septembris-oktoobris Õitsemisaeg õitseb mais-juunis Kasvukoht: valgus Valgusenõudlik niiskus niiskuse suhtes vähenõudlik muld mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid alasid Kasutamine kasutatakse vabakujuliste ja pügatud hekkidena, põõsagruppidena ja üksikpõõsastena Sordid ´Alba´, ´Asperma´, ´Dulcis´, ´Lutea´, ´Marginata´, ´Variegata´ Viljad söödavad, sisaldavad õunhapet ja C-vitamiini, viljadest valmistatakse marmelaade, puuviljaveine jne. Kasvatati mõisaaedades heki- ja viljapõõsana, mille marjadest keedeti keedist ja mahla, noortest hapudest lehtedest
Emaskäbid on 8-16 cm pikad ja läbimõõdus 3-4 cm, värvuselt algul punased või rohelised, valminult aga helepruunid. Seemned valmivad ja varisevad sama aasta sügisel. (3.) Eestis kasutatakse kuuske tarbepuiduks, paberi ja vineeri tootmiseks, ehitusmaterjaliks ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Kuusk on levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena. Harilikul kuusel leidub looduses väga palju erinevaid dekoratiivseid vorme. Laialt kasutatav jõulupuu. (9.) (Vt. Pilte Lisa3) 7 4.HARILIK JUGAPUU Hariliku jugapuu ladina keelne nimetus on Taxus baccata. Jugapuu on igihaljas Eesti pärismaine okaspuuliik. Ta on Eestis looduskaitse all (II kategooria). Jugapuu valiti 2008.aasta Eesti aasta puuks.
alusmetsarindes. Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb. · Lehed elliptilised või piklikmunajad, lühidalt terava tipuga, vahel nõrgalt südaja alusega, teravalt kahelisaagja servaga, rood tugevalt sisse vajutatud ja alt hõredalt pikakarvased, lehed nõrgalt kortsus, alt rohelised, 5...8 cm pikad ning 3...4 cm laiad. · Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Vanades parkides on leida päris tihti kasvamas, üks suurimaid puid kasvab Lääne-Virumaal Malla pargis (h = 18,5 m ja d = 54 cm). · Puit kollakasvalge, raske, väga kõva ja tihe, väga raskesti lõhestatav, vastupidav
Lehed: hõlmised, siidjad. Värvuselt hallikas- kuni sinakasrohelised, lehevarred punakad. Õied või õisikud: värvuselt kollakas-rohelised. Õitsemise aeg on mai-juuli. Liigi eritunnused: vastupidav ja vähenõudlik. Vihma- ja kastepiisad kogunevad lehe keskele. Kasvukoha nõuded: poolvari või päike, parasniiske kasvukoht. Sobib hästi ka kuivemapoolse lahjema mullastikuga pindade katmiseks. Kasutamine haljastuses: pinnakatteks, kiviktaimlates, alpiaedades, madalate hekkidena (peenardes ääristaimena), kivimüüritistel. Joonis 1. Punaraag-kortsleht (http://de.hortipedia.com/wiki/Alchemilla_erythropoda) Joonis 2. Punaraag-kortsleht Kasutatud kirjandus: Aiasõber. Muud püsililled. Kättesaadav http://www.aiasober.ee/tooted/p %C3%BCsililled/muud-p%C3%BCsililled/428. 04.08.2013. Juhani puukool. Punaraag-kortsleht. Kättesaadav http://juhanipuukool.ee/? et/istikute_nimekiri/p%C3%BCsikud/alchemilla_erythropoda_punaraag-kortsleht.html. 04.08.2013. Neeva aed
Nõudlik mullaviljakuse suhtes. Tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes, talvel väga külmakindel. Põuatundlik. Varjutaluv. Juurestik on pindmine, seetõttu esineb sageli tormikahjustusi. 7. Kasutus: Eestis kasutatakse tarbepuiduks, paberi ja vineeri tootmiseks, ehitusmaterjaliks ning kütteks. Puidust võib valmistada kunstsiidi, -villa, -nahka ja piiritust ning plastmasse. Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena. Harilikul kuusel leidub looduses väga palju erinevaid dekoratiivseid vorme. Laialt kasutatav jõulupuu. Harilik kadakas (juniperus communis) KD: 1. Levila: Kasvab peaaegu kogu Euraasias, Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel. 2. Suurus: Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 13 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks. 3
Noores eas aeglasekasvuline, alates 5. eluaastast hakkab kiirenema ja kasvukiirust jätkub umbes 40. eluaastani. Seejärel kasvu hakkab 25 aeglustuma ja alates 80....90 eluaastast kõrguskasv on tavaliselt lõppenud. Puudel tekib seejärel tihti kuivladvasus ja nad hukkuvad 100....120 aastaselt. Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Puit on halvalõhnaline, raske (tihedus umbes 0,8 gr/cm³), valge või kollakas, kõva ja halvasti lõhestuv, äärmiselt vastupidav kulumisele ja löökidele, valmistatakse mitmesuguseid tööriistade käepidemeid ja varsi, masinaosasid, mööblidetaile, ka parketti ning teisi erinevaid tarbeesemeid. Puitu kasutatakse kütteks ning varem ka söepõletamiseks. 29. Perekond sarapuu ja harilik sarapuu Perekond sarapuu (Corylus L
ilupuu. Kuuseokstest pärjad. 6. Kanada ja must kuusk Kanada kuusk: Picea glauca Levinud Põhja-Ameerika põhjaosas. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 20-25m. Külma- ja varjukindel, ei talu seisvat vett. Okkad poolviltu ettepoole, neljakandilised, hallikasrohelised. Pungad helepruunid, vaiguta. Käbid väikesed 3-6cm. Puit pehme. Kasutatakse ehitusmaterjalina, tisleritöödes, paberitööstuses, muusikainstrumentide valmistamiseks ja jõulupuuna. Ilutaimena parkides ja aedades ning tuuletõkke hekkidena. Must kuusk: Picea mariana Levinud Põhja-Ameerikas. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 10-20m. Kasvab märgadel ja happelistel turvasmuldadel. Külma- ja varjukindel. Ei talu kuiva. Okkad neljakandilised, sinakasrohelised. Pungade alused soomused teritunud tipuga mis ulatuvad üle punga. Käbid tumepruunid, munajad 2-3cm. Puit kerge, helekollane. Kasutatakse ehitusmaterjalina ja tselluloosi valmistamiseks. Jõulupuuna ja parkides ja aedades ilupuuna. Okastest valmistatakse eeterliku õli.
Õitseb mais, seemned valmivad oktoobris. Käbide värvus on violetne, helepruun, pikkus 10-13 cm. Kuused on tundliku juurepessu suhtes ja noores eas ka külmakartlikud. Eestis on kuusikuid 17.5% kogu puistust. Võib kasvada liivadest kuni turbamullani. Sageli kasvab teises rindes kuna on varjutaluv liik. Peamiselt kasutatakse ehitusmaterjalina, paberitööstuses, mööblitööstuses. Jõulukuuskede kasvatamine, kasutatakse ka haljastuses hekkidena. On tundlik suitsu ja gaaside vastu, seega linnas väga ei kasva. Harilik kadakas 10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Okasd rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun ja kestendav. Okkad teravatipulised, 1-2 cm pikad, kolme kaupa männaseis. Okkad püsivad umbes 4 a. Õied moodustuvad sügisel, õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on see roheline, hiljem sinakasmust, sisaldab 1- 3 seemet
Õitseb mais, juunis. Õied on võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, värvilt valged kuni kollakasvalged. Viljad valmimise algul punased, hiljem mustad, elliptilised, kuni 10 mm pikad, mittesöödavad, valmivad septembris. [6, 9] Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, mis on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saaste- ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadena, parkide põõsarinde ilmestamiseks, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu. [9] Sordid: · 'Aureum' puhkevad ja noored lehed kuldkollased, hiljem kollakasrohelised; · 'Mohican' väga tiheda, kompaktse kasvuga, kuni 1,5 m kõrge ja kuni 2,5 m lai, lehestik sügavroheline; viljad jäävad pikka aega oranzpunasteks; · 'Variegatum' lehed kollasekirjud;
peensaagjas, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasviltjad, tihekarvane, kuivadel sügistel värvuvad lehed punakaiks Õied või õisikud: Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: kiirekasvuline, saastekindel, põuakindel Kasvukoha nõuded: eelistab lubjarikast mulda ja avapäikest, kuid kasvab ka mujal (vähenõudlik) Kasutamine haljastuses: kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna Joonis 88. Villane lodjapuu ,,Jaroslava" (http://seemnemaailm.ee/eng/index.php?GID=6581) 92 Joonis 89. Villane lodjapuu 93 Sarapuu (Corylus) Konkreetne liik: Kõrgetüveline sarapuu (Corylus colurna) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 25 m, diameeter kuni 1 m Taime välislaadi kirjeldus: ovaalne
Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb. Noores eas aeglasekasvuline, alates 5. eluaastast hakkab kiirenema ja kasvukiirust jätkub umbes 40. eluaastani. Seejärel kasvu hakkab aeglustuma ja alates 80....90 eluaastast kõrguskasv on tavaliselt lõppenud. Puudel tekib seejärel tihti kuivladvasus ja nad hukkuvad 100....120 aastaselt. Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Puit kollakasvalge, raske, väga kõva ja tihe (tihedus 830 kg/m3), väga raskesti lõhestatav, vastupidav survele, tõmbele, löökidele ja kulumisele, kuid vähe vastupidav mädanikele. Kasut. msg. suurt kulumis- ja löögikindlust vajavate puittoodete
talveks üles sidumist, et kaitsta neid lumedeformatsioonide eest. Suhteliselt kindlad on lumevaalimise suhtes hariliku kadaka püramiidvormid. 3.8. Perekond elupuu - Thuja Elupuud, nagu kadakadki kuuluvad küpressiliste sugukonda. Perekonnas kokku on vaid 5 liiki. Eesti vanades parkides võib leida rohkesti harilikku elupuud (Thuja occidentalis), mis on leidnud kasutamist nii barokkaedades (pöetud hekkidena) kui maastikule orienteeritud parkides aktsentgruppidena (Räpina, Õisu jm). Kollektsiooniaedades esineb veel ka hiigelelupuud, korea elupuud ning jaapani elupuud (Thuja plicata, T. koraiensis ning T. standishii). Liigilise mitmekesisuse tõstmiseks on viimatimainitud liike hiljem istutatud ka parkidesse. Pargiarhitektuuri seisukohalt aga on selline tegevus kaheldava väärtusega. Täiesti talve- ja haiguskindlaks võib eelpool loetletud liikidest pidada harilikku elupuud ja
Meil on liik noorelt külmahell, hiljem külmakindlus suureneb. Noores eas aeglasekasvuline, alates 5. eluaastast hakkab kiirenema ja kasvukiirust jätkub umbes 40. eluaastani. Seejärel kasvu hakkab aeglustuma ja alates 80....90 eluaastast kõrguskasv on tavaliselt lõppenud. Puudel tekib seejärel tihti kuivladvasus ja nad hukkuvad 100....120 aastaselt. Kasutatakse tihti haljastuses, eriti Lääne-Euroopas kõrgemate hekkidena, haljasaladel grupiti ja alleepuudena. Pruunid lehed jäävad talveks puudele ja talub hästi kärpimist. Meil võiks samuti proovida hekitaimena kasutada, kohalike puude järglased peaks olema külmakindlamad. Vanades parkides on leida päris tihti kasvamas, üks suurimaid puid kasvab Lääne-Virumaal Malla pargis (h = 18,5 m ja d = 54 cm). Puit on halvalõhnaline, raske (tihedus umbes 0,8 gr/cm³), valge või kollakas, kõva ja
põhjustab stressi ja pidurdab taimekasvu, kuid noorusest saati täisvalguses kasvanuna tuleb jugapuu edukalt toime. Jugapuule sobib mereline pehme kliima (max temp. -30 ºC). Jugapuu talub hästi ka linnaolusid. Eesti populatsioon on kohastunud ja allesjäänud eksemplarid on vastupidavad ja külmakindlad. Teiste okaspuudega võrreldes on jugapuu väga aeglase kasvuga. Väga hea võrsete moodustamisvõime tõttu kasutatakse jugapuid vormilõigatuna või pöetavate hekkidena (Laas 2004). Jugapuu seeme, võrsed, okkad, koor ja kuigivõrd ka puit on mürgised, seetõttu tuleb hoolitseda, et koduloomad ja väikelapsed neid ei sööks, kuna juba väike kogus võib põhjustada tõsiste tagajärgedega mürgistusi (Vaher 2008). 3.3.2. Hooldus Jugapuu on meil kõige kärpimiskindlam okaspuu, teda võib kärpida nii kevadel kui ka sügisel (Sander 2009). Ere kevadpäike võib puule kahju teha (Vaher 2008), seetõttu on kasvukohast sõltuvalt soovitav teda katta
mõned taimena) näit vaarikas, Perek pirnipuu Perek kirsipuud iseloomulikumad põldmurakas, (kasut söömiseks) Perek liigid. rabamurakas) Perek pihlakas aabrikoosipuu Perek kibuvits (kasut veini, Perek (kasut hekkidena, likööri tootmisel virsikupuu roosid ning farmaatsias, dekoratiiv- harilik pihlakas) taimedena, näit mets-kibuvits) Perek maasikas (kasut ravimtaimena,
Joonis 24. Üheemakane viirpuu (Crataegus Monogyna) Väga leplik mulla suhtes, kuid eelistab siiski lubjarikkaid muldasid. Pügatava heki puhul 3-4 taime/jm. Vabakujulise heki puhul 1,5-2 taime/jm. Hea hekitaim, kuna astlad 1cm pikad on 94 inimestel ja loomadel tülikas hekki läbida. Viirpuud taluvad tugevat tagasilõikust ja kärpimist. Looduslikke liike kasvatatakse põhiliselt pügatavate või vabakujuliste kõrgete hekkidena haljasaladel ja koduaedades. Üheemakasest viirpuust võib vabalt kujundada ka aiabonsai! Täidisõielisi kauneid viirpuusorte istutatakse põhiliselt efektitaimena tuulevarjulistesse koduaedadesse. Hooldus Viirpuud vajavad rikkalikuks õitsemiseks päiksepaistelist kasvukohta, aga kasvavad edukalt ka poolvarjulisel kohal. Üheemakane viirpuu eelistab parasniiskeid viljakaid muldi. Puudulik külmakindlus Pärast 20 kasvuaastat tuleb viirpuuhekki noorendada. Üheemakase viirpuu suured
annaabi.ee 
