See annab kirjanikule võimaluse näidata inimeste varjatud külgi, mis tulevad ilmsiks ainult siis, kui surm on kiiresti lähenev ja vältimatu. Mõnedes linlastes tärkavad just sellises situatsioonis tunded, mis kogu senise elu jooksul olid jäänud varjatuks, olgu siis tegu äkilise armastuse ja lähedaste väärtustamise, oma kaaskodanike abistamise või nördimuse, täieliku allaandmise ja elujanu kustumisega. Omamoodi eriline tegelane on ajakirjanik Rambert, kes meele- heitlikult üritab linnast põgeneda, kuid kui tal võimalus avaneb, jätab mees siiski minemata, et pigem abistada haiguse küüsis vaevlevaid inimesi. Sellist teguviisi on raske seletada, kuid autori eksistentsialismisuunitlusele ja absurdsusele toetudes võib välja tuua prantuse kirjaniku Anatole France'i väga tabava tsitaadi: ,,Inimloomuses on mõelda targalt ja käituda absurdsel moel." Kõige kummalisemad ning kahtlemata ka kõige huvitavamad isiksused on need,
«Seal ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?» Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi. «Hansul oli pisuke äpardus,» kostis Delvig tema eest. «Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega Risbiteri kilbi pealt ära pesta.» «Teie kukkusite hobuse seljast maha!» naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile meele- 238 heitlikult silmi pilgutas. Rüütlipreili ja noor talupoeg vaatasid korraga teineteise silmi; rüütlipreili silmist ei paistnud esiotsa muud kui käik uudishimu, kuna talupoja pilk imestuse ja aupakkumisega neiu kenal näol viibis. Vaheajal jõudsid vana rüütel von Mönnikhusen ja tema tosin teisi ratsamehi sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult. «Mis siin on?» küsis vanamees lühidalt.
annaabi.ee 
