Ristisõjad
Kristlaste kõige püham paik, Kristuse surnukeha oletatav asupaik ja ülestõusmiskoht
oli türklaste kätte langenud ja need ei lubanud sinna enam palverändureid. Rändamine
Palestiinasse oli kujunenud igapäevaseks ja see oli suur vagaduse näitaja. Kloostrid
võtsid neid lahkesti vastu, andsid neile öömaja, toitu jne. Kui Palestiina oli Bütsantsi
all siis nähti palverändureid seal meelsasti. Ka araablastel polnud midagi nende vastu.
See oli neile isegi tulus. Müüdi ju heausklikele "reliikviaid". Türklased-seldzukid
hakkasid aga kristlasi kiusama. Tihti rööviti neid, tapeti ja teotati ristiusku. Nt 1065
(1064?) tuli 7000 palverändurist tagasi vaid 2000. Püha Maa vabastamine muutus siis
juba usuliselt vajalikuks, aga Gregorius VII eluaegne tüli Heinrich IV-ga ei andnud
talle mahti sellega tegeleda.
XI sajandi teisel poolel oli aga Bütsantsi saatus kaalul. Türklased sõlmisid
petsegeenidega liidu ja Bütsantsi ähvardasid vaenlased kahelt poolelt. Aleksios I
annaabi.ee 
