sul alust kahtlustada, et sa oled eesti kirjanduse väärtuslikust osast kaugelseisev isik, võibolla koguni nendest, keda pigem kirjeldab kui tavalise eesti idioodina. Sul on õigus solvuda, sama hästi võid sa olla eriline eesti idioot." /.../ Inimese sees võib olla pidevalt tunnetemöll, kuid paljud ei kirjuta sellest luuletust. See pole lihtsalt nende rida. Pole piisavalt töövahendeid ehk sõnu, pole oskusi ega annet. Kui keegi kirjutabki, siis kasutab selleks kuskilt kuuldut, loetut, heakskiidetut luulet. Kuid ei tajuta, et see on millegi võõra matkimine eesmärgiga väljendada endas olemasolevat. Vahel küll pole ka enda sees vastavat materjali olemas vaid püütakse loometeose kaudu see endas esile kutsuda. Tekstil on alati kaks otsa. Üks on selle kirjutaja, teine lugeja. Ei ole oluline, kui õilishingeline on luuletaja, ta vastutab alati, mis juhtub tema teksti lugejaga. Praeguse suure mulisemise ajastul ei tõuse nimetatud fakt küll esile, kui ei ole oma mõju kaotanud
kasutamisest, siis on tegemist ülepakkumisega. Tornikujulisust on saanud eesmärk omaette ja klient on unustatud. Portsjonit on raske toimetada tervena kliendini ja tihti on kliendil raske "lammutada" seda nii, et komponendid jääksid taldrikule. Klassika all mõeldakse midagi laiemalt tunnustatut, näitlikku ja püsiväärtuslikku, nii kompositsioonilt kui ka väärtuselt kinnistunut, traditsiooniliselt heakskiidetut, tihti ka uue vastandit. Varem toodi road klientidele kaussides või vaagnatel ühe korraga, nii eel, pea kui ka järelroad. Seetõttu külmad road soojenesid ja soojad jahtusid enne kui tuli nende kord. Söömisel ei olnud nad enam parimad. Oli täiesti põhjendatud hakata serveerima roogasid sellises järjekorras, kui neid söödi. See nõudis märgatavaid muudatusi serveerimisviisides ja roogade valmistamises. Köögi ja serveerimisruumide varustus oli teistsuguste plaanide
annaabi.ee 
