haudadega. Maeti kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambritesse. Surnud asetati lavatsitele hauakambri seinte ääres, või siis kivist või põletatud savist sarkofaagidesse. Hauakambrite seinu kaunistasid eredavärvilised pidusööke, tantsu ja sporti kujutavad seinamaalingud, mis on üks peamisi allikaid etruskide eluviisi ja uskumuste kohta. Etruskide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kõrge positsioon ühiskonnas. Oma hauakirjadel nimetasid nad surnu isa nime kõrval pea alati ka tema ema nime. Mõnedel juhtudel on piirdutud koguni ainult ema nimega. Hauakambrite maalinguilt on näha, et pidusöökidel osalesid meeste kõrval ka naised, pikutades lavatsitel nendega külg külje kõrval. See erines oluliselt kreeklaste kommetest. Etruski naiste positsioon ei sobinud kokku ka roomlaste ettekujutusega oma mehele kuuletuvast vooruslikust abikaasast. Seetõttu näis
jätkata õitsemist ka sügisel Hiinas sai temast rahulikkuse ja külluse embleem, lill hakkas sümboliseerima sügist, pikka iga, õpetatust ja rahuolu. Temas arvati peituvat igavese elu võti (Tresidder 2002: 93), (Bruce-Mitford 1997: 52). Piibeleht on Skandinaavia kevadejumalanna Ostara lill. Euroopas sümboliseerib piibeleht kevadet ja uut elu, siitkaudu ka Kristuse tulekuaega, adventi (Bruce-Mitford 1997: 53). Eestikeelsetel hauakirjadel lilled isikustatakse, pöördudes nende poole mõne palvega: ,,Kullerkupud, jaanililled ema haual õitsegu", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale see on kõigist pühadustest püham paigake", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale: selle peidus mulla põues puhkab emake". Lilled esinevad sõpradena, kes jäävad kalmistul rõõmustama ja lohutama surnut. Venekeelsetest epitaafidest õnnestus leida ainult üks lilledega seotud hauakiri, kus roosi
detsembril 1935. Isa sai mu sünni ajal just oma maja valmis, mida ta oli võrdlemisi vaese mehena viis aastat ehitanud. Õieti oli ta talusulane, kui ta naabrimehe tütrega vastu tema vanemate tahtmist abiellus. Ja siis nad tulid ära Märjamaale, seal ta sai krundi ja hakkas maja ehitama. Tema nimi oli siis JakobsonWalton -- nii et mu kirjanikunimi on osalt vana tagasivõtmine, osa sugulasi on mul ka Valtonid. Kui ma läksin Käina surnuaiale, siis natuke ehmatasin, kui nägin sealseil hauakirjadel Valtoneid. Nad olid ka tabljust loobunud. Isa poolt oled sa siis hiidlane. Isa poolt olen, jah, hiidlane puhtal kujul, tema tuli juba 15aastaselt sealt ära tööd otsima, peres oli palju lapsi. Aga Märjamaa rahvamaja oli meie lähedal, seal käis põhiliselt "Endla" teater, vahel harva ka "Estonia" teater, vanemad ei olnud mul mitte eriti kõrgelt haritud, aga väga teatrilembesed, mängisid ise ka kohalikus trupis, näiteks Lutsu "Tagahoovis". Nad ei
annaabi.ee 
