LOL Lk 137-8 VIIES TANTS Taavet Aniluik sõidab koju, tema kauaoodatud päev. Kaheksa aastat oli ära. Tol korral lahkus sõjaväeauto kastis. Poeg oli Saksa sõjaväes, vend põgenes Rootsi. Eesner oli see, kes käskis ilmtingimata Taaveti ärasaadetavate nimekirja lisada. Ei tahtnud end varjata, sest see ei käinud tema arusaamistega kokku; redutavad vargad, mõrtsukad jm odav inimpraht. Ei tahtnud tegemisi virtina hooleks jätta, eelkõige harjumatusest ja uhkusest. Kes teab, vbla siin Varsametsa serves ongi ta ainuarmsam koht, sest siin lehvib veel ähmane mälestus ammusurnud naisest ja ajast, mida tagantjärele võib pidada õnnelikuks. Tanumapihlakad on vanad, puud hädised nagu üksijäänud inimesed, tee on rohtunud. Kõik jätab mõnevõrra hüljatud mulje. Ukse ees tabalukk (??)
jätkuvalt altpoolt tulevat vastuseisu, tuleks kaaluda Võrumaa kohanimede kirjapildi jaoks vähem radikaalsete reeglite tegemist, kus on kas täielikult või osaliselt loobutud õ-harmoonia nõudest. Liitüveliste asustusnimede puhul on võimalikud kolm vahevarianti: 1) loobuda õ-st järelkomponendis Korgõsaare, 2) loobuda õ-st igal pool Korgesaare, 3) loobuda õ-st igal pool ja ä-st järelkomponendis Pikässaare, Peräküla, Saareküla. Siiski ei pruugi keerulisemad reeglid harjumatusest tingitud vastuseisu vähenemist kaasa tuua, vaid vastupidi: inimesed ei oska enam üldse ilma allikdokumendist järgi vaatamata oma külanime ametlikku kuju kirjutada. Parim variant oleks hoopis jõuline liikumine selles suunas, et loomulik asustusjaotus ja võrupärane kirjakuju kehtestataks ühekorraga valitsusepoolse õigusaktiga kogu ajaloolise Võrumaa asulanimistus. Paljusid kohaliku võimu esindajaid ilmselt rahuldaks lahendus, et