Eesti kunstluule algus Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Aja jooksul muutus kiriku lauluraamat eesti talupoja elus üha tähtsamaks ja temast tuleb otsida ka eesti kunstluule algust. On andmeid, et Tallinna linnakooli eestlasest õpilane Hans Susi tõlkis kirikulaule juba 16. Saj keskel. Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Seoses gümnaasiumide ja trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus levinud omapäratsev barokne luule. Reiner Brocmann Silmapaistvam värsisepp Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor, P. Felmingi sõber Johann Heinrich Rosenplänter Silmapaistvam estofiil. Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise, tundmaõppimise ja publitseerimise algatajana. Selleks asutas ta ajakirja ,,Beiträge". Ajakiri, kuigi saksakeelne, oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele
Hornung jt on jõudnud märksa suurema rahvapärasuse, ühtluse ning rütmilisuseni. Olgu selle näiteks J. Hornungi kirikulaul „Kristus meie Õnnistus...“ teosest „Koddo ning Kirgo Ramat“ (1695). Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas Eestis, peamiselt Tallinnas ja Tartus, levima 17.sajandi esimesel poolel. Seoses ülikooli, gümnaasiumide, trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Nii et eesti keelgi oli pääsenud sakste pidusaalidesse. Idee oli uudne ja huvitav: kas ei võiks talupoegade ja teenijate kõnet lõbu pärast riimida ja eesti keele kõla värsimõõtude mängus perekondlikel sündmustel esitada. Nii hakkasidki
annaabi.ee 
