alati kinnitas ärakirja ehtsust üks või mitu omaaegset usaldusväärset inimest. Naiste jaoks oli keskaeg väga karm. Ajastu märgiks sai nende alavääristamine - neitsilikkuse nõudmine või roojaseks pidamine. Naiste keskmiseks vanuseks jäi 35 eluaastat, mis oli märksa vähem kui meestel. Nende elu möödus kodus vangidena, mis tähendab seda, et neil puudus käia võimalus koolis. Nad pidid leppima vanemate ja kasvatajate pedagoogivõimetega. Hariduslikult said naised end teostada suletuna müüride vahele ehk kloostrites. Õigus elule kloostris tähendas võimalust põgeneda tavapärasest elust ja tegutseda mingil kutsealal, mis väljaspool kloostri müüre kuulus vaid meestele. Sir William Cecil’i kirjeldus Sir William Cecil sündis 13. septembril 1521. aastal väikeses linnas Lincolnshire’i rajoonis. Williami isa, Richard oli Burghley mõisa omanik. Peres oli veel kolm õde - Anne, Elizabeth ja Margaret
kastes neid hoolega. Ta kasvatas iga sorti kodulinde, isegi taltsutatud kurg kõndis teiste lindude seas ja metskits hüples õues ringi. Kui ta liikus linnukarja keskel, lendasid sulised sõbrad talle pähe ja õlgadele. Tundide kaupa ta võis vaadata oma eeskujulikus mesilas töökate mesilindude lendu, samal ajal mõtteid mõlgutades oma suure ja keeruka majapidamise juhtimise üle või kavandades ,,Sakala" juhtkirja põlevate päevaküsimuste kohta. Kuna eesti talupoeg oli majanduslikult ja hariduslikult ning teadlikkuse poolest küllaltki maha jäänud, siis seadis Jakobson varakult endale üheks tähtsaks ülesandeks põllumajanduse edasiarendamise ja talupoja kutsealase teadlikkuse tõstmise. Juba Peterburis saksa keele õpetajana töötades hakkas ta süvenema moodsa agronoomiteaduse saavutustesse ja neid eestlastele kättesaadavaks tegema. Kuna kodumaal hellitati lootust lähemal ajal käima panna kõrgemastmeline õppeasutus, Eesti Aleksandri-kool, kus pidi õpetama ka
: Monarhiat ehk kuningriiklust- kus üks isik on oma voorustelt niivõrd üle muust rahvast, et ta on loomult juba seatud valitsema, aga sedasorti valitsejad olevat elanud vaid kauges minevikus, muistsete kangelaste päevil. Aristokraatia ehk kus valitsemisvõim voorusliku vähemiku käes, kes on juba sündinud valitsejatena ja saanud juba varakult sellekohast haridust Vabariik ehk politeia on valitsemisviis, kus võimu teostavad vooruslikud ja võrdsed kodanikud, kes on hariduslikult, majanduslikult või sünnilt juba paremad kui kodanikuõigusi mitteomav rahvamass. Ekslikeks või valedeks peab ta: Türanniat, sest seal üksikisik teostab oma piiramatut võimu- vaatamata sellele, kas ta on kõlbeline või mitte. Ühtki türanni pole iial huvitanud teiste inimeste või laiema rahvahulga arvamus ja üldine heaolu. Oligarhia, kus võim on majanduslikku ladvikusse kuuluva kildkonna käes ja kes peavad
Sotsiaalne staatus oli ohvitseridel 18. sajandi esimesel poolel väga kõrge. Võimalust kiirkorras ohvitseriks saada kasutasid ära eelkõige eestlased ja lätlased. Mida kõrgem oli rahvuse haridustase, seda rohkem oli lipnike koolis nende esindajaid. Võimu ja vaimu vahekorrad Hariduskorraldus ja õppeasutused Hariduse ja regulaarse kontseptsiooni seotus seisnes selles, et ka riigi kohustus oli rahvast hariduslikult edendada, valgustada. See jäi sisusliselt püsima kuni 20. sajandi alguseni. Vaatamata sellele kontseptsioonile ei suudetud riigi poolt 18. sajandil hariduse edendamisel midagi korda saata. Ei suudeta 18. sajandi jooksul rajada haridusasutuste võrku, mis toimib, kuni 19. sajandi alguseni jääb valdavaks haridust andvaks vormiks koduõpe, mis on eelkõige seotud aadli järeltuleva põlvkonna harimisega. Aadli kõrval on oluliseks sotsiaalseks rühmaks, kes haridusega rohkem kokku
üleandmine talupojakogukonna kätte 19 sajandil pani aluse vallale, kui haldusüksusele. Literaat 18. saj toimus ulatuslik sisseränd Saksamaalt, peamiselt Tüüringi ja Saksimaa alalt. Baltikumi tulid mitteaadlikest noormehi koduõpetajateks, hiljem pastorikohtade täitjateks, kaupmehi ja käsitöölisi, ka kunstnikke. Selle sisserändega on seotud literaatide rühma tekkimine Baltikumis. Kaupmeestest majanduslikult allpool, kuid käsitöölistest sotsiaalselt ja hariduslikult kõrgemal olevasse literaatide rühma kuulusid enamasti kõrgema haridusega, mitmesuguseid ameteid pidavad inimesed: ametnikud, juristid,arstid ja apteekrid, pastorid ja kooliõpetajad. Valgustusaeg 18 sajandi teisel poolel levisid valgustusajastu ideed ka Baltikumi ja saavutasid siin vastukaja. Mitmetes teostes ja kirjutistes tõsteti esile pärisorjade ekspluateerimise ebaeetilist aspekti. Siinsed sotsiaalsed olud said mitmete kirjutiste kaudu tuntuks ka Saksamaal
Oma kadetikool (1819-1905, Haminas) ja mõned väeosad (kuni 1905). Oma sõjavägi (1878-1902) Soome mehed olid vabastatud Vene armee sõjaväekohustusest (20.sajandi alguses Soome riik maksis selle eest Venemaale rahalist kompensatsiooni) Autonoomia tulemus Soome ei integreerunud Vene keisririigi koosseisu, vaid 19.sajandil pigem distantseerus sellest. Soome ei kuulunud sisepoliitiliselt, majanduslikult ega hariduslikult ,,vene maailma" ega kultuuriruumi. Püsis keelebarjäär ja ühendavaks teguriks keiser. Enne oli olemas oma riik, alles seejärel arenes moodne rahvustunne nende piiride sees: soomlased riiklik rahvus. Autonoomia süvendamine ja kaitsmine on nii eliidi kui ka rahva huvides. Soome rahvuslik ärkamisaeg I soomluse harrastamine (fennofiilia) 19.sajandi I poolel 16
oma suhte lootusetust ja kuivõrd rahulikult ja paindlikult soovivad nad olukorda lahendada. Tihtipeale ei osata ka väärtustada seda head mis suhtes on olnud ja selle mõistmine ja asjade teises valguses nägemine võib võtta pikka aega. Kuid võib olla suudetakse ainult nii mõista seda mis inimese elus omab tõelist väärtust ja mis mitte. Peale abielulahutust on olukord mõnevõrra soodsam meeste jaoks, kuna nendel on lihtsam leida endale hariduslikult sobilikum (homogaamsem) partner kui seda oli eelmine. Peale abielulahutust suudetakse leida uus partner keskmiselt 6 aasta jooksul, peale kooselu lõppemist aga 4 aasta jooksul. (vt Gelissen, 2004). 26. Investeerimismudel (Rusbult) See mudel baseerub vahetusteoorial ja ta võimaldab ennustada nii rahulolu suhetega kui ka seotust selle suhtega. Selleks et ennustada rahulolu kõrvutab inimene neid tasusid mis ta suhtest saab nende kulutustega, mis suhte säilitamine talt eeldab
Vastu võeti sinna just ennekõike kohalikke, põlisrahvaste lapsi. Mõeldud muidugi venestamise sihiga – pidi valmistama ette läti ja ka eesti rahvusest Vene õigeusu kirikuõpetajaid. 1862 – Riia Polütehnikum – ainus Balti kubermangudes tegutsenud tehniline õppeasutus. Loomulikult kasvas järk-järgult ka gümnaasiumide arv. Kui alguses ette nähtud 1gümnaasium igasse kubermangulinna – hiljem Riias juba 16, Miitavis 3, Liibavis ? 4, isegi Ida-Lätis, mis oli hariduslikult maha jäänud – Dünaburgis sajandivahetusel 2. Kooliõpetajate seminarid. Esimene Läti alade kooliõpetajate seminar 1839 Volmaris. Selle asutajaks oli jällegi ka eesti ajaloost hästi tuntud mees – Cimze. Esimesed 10 aastat tegutses Volmaris, siis kolis ümber Valka. Sellest ajast peale võeti vastu ka eesti rahvusest noormehi, kellest koolitati ennekõike kihelkonnakoolide õpetajaid. 1840 Õpetajate Seminar ka Kuramaale - tegutsema hakkas kõrvalises kohas, Irlavas. 19
ajakirjanduse kriis." Ning "Ajakirjanduse vabaduse kaitsmine on rahva vabaduse ja arenemisvõimaluste kaitsmine." (Päevaleht 20.11.1933). Sest nagu Postimehes neli aastat hiljem tõdeti, "Demokraatlikus riigis teostab rahvas ajakirjanduse kaudu oma valitsemisõigust, kontrollib ning suunab valitsuse tegevust." Ajakirjaniku vastutust avaliku arvamuse kujundamisel tunnetati selgesti, kuid kardeti, et ajakirjanikutöö vähene tasuvus ei võimalda toimetustesse saada jõudusid, kes hariduslikult ettevalmistuselt oma vastutuse kõrgusel püsivad. (Postimees 17.6.1937). Postimehes nõuti näiteks seda, et iga ajakirjanik võtaks seltskondlikust e meie mõistes ühiskondlikust tööst osa ajakirjanik pidi olema kõigis organisatsioonides kaasatõmbaja rollis, kuna muidu ei ole tal eluga kontakti ja ta on võimeline üksnes informatsiooni sepitsema. (Samas). Muutlikel aegadel on taoline haritlane kergesti mõjutatav. Moraalne tegur pääseb
kuuluvateks. Idaslaavlased moodustasid kokku impeeriumist vaid 2/3. Teisi vähemusrahvusi oli vähe, olid kõik väikesed. Suuruselt kolmas rahvus impeeriumis olid poolakad, nende arvele jäi vaid 6% elanikkonnast. Valgevenelased 5%, juudid 4, kasahhid 3, soomlased 2,5%. 1/3 vene rahvastikust koosnes pisitillukestest rahvakildudest. Erinev oli ka nende rahvaste hariduslik tase. Kõige kõrgemalt olid hariduslikult arenenud balti kubermangude elanikud- eestlased/lätlased koos baltisakslastega, siinsest elanikkonnast 70% kirjaoskajad 1897 rahvaloenduse andmetel. Peterburis kirjaoskust 60%, trad vene talurahva hulgas oli kirjaoskajaid napilt 20%. Veelgi kehvem oli olukord Põhja-Kaukaasias, Kesk-Aasias, Kasahstanis 7% elanikke oskas lugeda. Ida-Siberis või Vm põhjaosas kirjaoskamatus praktiliselt üleüldine. Impeerium jagunes paljudeks killustatud piirkondadeks rahvuslikult, samamoodi ka usuliselt
annaabi.ee 
