Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Hariduse võim ja võimekus. (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks tal on janu ?
  • Kelleks ühiskond on meid kujundanud ?
  • Kuidas maailm end inimesesse ehitab ?
  • Kui kasvatus on, siis mis ta on ?
  • Mis kasvatus(teadus)t tänapäeval erutab ?
  • Millest sõltub sõltumatus ?
  • Millal on kool humanistlik ?
 
Säutsu twitteris
Signe Lepaste 2012
Raamatu kokkuvõte
Kasvatuse võim ja võimetus, Tiiu Kuurme
Sissejuhatavalt- Igasugustes ühiskondades on aga selgelt ette nähtud aeg ja koht just kasvatusele , mida kõige avaramalt võikski mõista kui kaasabi kasvamiseks. Paraku tajutakse kasvatust rohkem ühiskonna ettekirjutistega kohanemiseks ehk piirangutena. Sest ühiskond jätkub kasvatuse kaudu, püüdmisega varustada noor sugupõlve eelnevate põlvkondade poolt kogutud väärtuslikuga.
Kasvatusteadus puudutab paljusid valdkondi, milles inimene jätkuvalt oma staatust ning iseend määratleb. Nii kohtub kasvatusteadus filosoofiaga ning väärtusõpetusega, arengu- ning institutsiooniteooriatega kuni aja vaimu analüüsideni. Kasvatusteadustes on tavaks üht ja sama uurimisobjekti kirjeldada erinevatest vaatenurkadest, tulemuseks tihti erinevad tõlgendused
Kasvatusest ja kasvatusteadusest- Kasvatust võib leida enam-vähem kõikjalt, kus on inimesi (õpetamine, seletamine, suunamine jne).Kasvatus ei eksisteeri konkreetsel kirjeldataval kujul, see on protsess, mis sisaldab mitmeid muid tegevusi, tegelik asupaik on inimese teadvuses. Kasvatus on olemas tähtsusetuna - tõlgendused, millest olukordade ajel saavad sõnd, käitumine ja suhtumine. Kasvatus on suhe ja suhte loomine. Kasvatuse idee- suhted kujunevad kasvandiku jaoks elujaatavalt.
Kui saaks kasvatuse tagasi- Eestimaal vajatakse jälle kasvatust, seda niisuguse ilmingu laiema leviku tõttu, mida nimetatakse kasvatamatuseks. Kasvatamatuse ohjeldamatu levik põhjustab kannatusi( solvatakse, hävitatakse, vägivallatsetakse), selle tulemuseks on käitumine afektide ajel, ning inimene ei anna endale aru, mida ta teeb ja miks ta teeb. Tihti on kasvatatud inimesed niisuguste ees võimetud, sest kasvatamatud ei pea dialooge .
Kasvatust (tagasi) saada pole lihtne, sest kasvatuse enesega on rumalasti ümber käidud. Kasvatuses oli midagi sotsialistlikku ja ideoloogilist, kasvatusest rääkimine meenutab karmikäelist pereisa ja hirmu ning alandlikkust sisendava õpetaja. Kasvatusest vabanemine ei teinud inimest vabaks, temast sai arenematuse vang ja mängukann.
  • Kasvatus kui hariduse peatingimus- Kasvatust on mõistetud kui inimese vormimist, tema kujundamist soovitud mudelile vastavaks, teisalt aga ka kui kasvamise saatmist. See eeldab teadmist inimesest, respekti ja huvi lapse kui saladust kätkeva olendi vastu.

Haridusasutuste tegelased, haridusprojektide juhid ja koolitajad räägivad juba avalikult inimesest kui tootest. Teisisõnu, haridusasutused on vabatahtlikult nõustunud olema seda toodet produkteeriv masinavärk, õppijast on saanud kellegi jaoks tarbimisväärtust omav mateeria vorm. Haridusasutused võiksid uksed võõra vaimu ees sulgeda, igale valdkonnale peaks jääma alles talle omane mõtteviis, temale omaste mõistetega. Nii haridusele kui ka kasvatusele.
  • Kasvatus võimaldab hariduse- Kasvausest võiks abi olla tema teistsuguses, mitte meile nii harjumuspärases(vägivald, kannatused) tähenduses. Haridusest võib rääkida vaid sedavõrd, kuivõrd on olnud kasvatust ehk tuge harituks saamisel.

Inimese paratamatus on pidevalt olla teel, õppid, areneda jne. Kui inimene seda ise teha ei taha, siis muudetakse teda väljaspoolt.
  • Õpetaja – olukordade loomise meister- Veenvalt mõjuks kasvatus, mis oleks loodud olukordadele( millegi kogemine, asjade üle arutlemine, teise inimolendi südameheaduse tajumine ). Õpetajad peaksid olema olukordade loomise meistrid, kus õppijad midagi teha saavad, milleski veenduda võivad. Edukalt toimivad kogemus-, elamus -, seiklus- , kunstipedagoogoka ja ka projekt filosoofia lastele.
Uskumuste pedagoogika ehk milleks on vaja kasvatusteadust- Teaduse tulemustest võib alati leida, mis endale meeldib, ja teadus on tihti valmis tõestama seda, mis meeldib neile, kes maksavad. Nii pedagoogiline mõte läbi aegade kui muude inimeste uurivate teaduste tulem on nüüdseks andnud kasvatusteadusteks nimetatud vaimuelu valdkonna. Oluline on positsioon ühiskonna, kas soovin õppida lisa, saada targemaks ja julgus loobuda senistest tõdedest, eriti kui minust sõltuvad suuremad asjad.
  • Ebamugavas dialoogis aja vaimuga- Pedagoogika ilma kasvatusteaduseta on nagu kasulaudu järgiv poolpime dogmaatik, kes elab esivanemate tarkusest ega ilmuta eluvõõraste asjade vastu huvi. Kasvatusteaduste asend on marginaalne, see on mitmete muude teaduste ja samas ka kiiresti muutuva tegelikkuse piiril , sidudes endasse psühholoogia, ajaloo, meditsiini kne, jne. Kasvatus on pidev dialoog oma aja vaimuga ning kasvatusteaduset osaks on mõista inimest, tõlgendada erinevate aegade mängureegleid. Õppimises mängib kaasa ka kontekst.
  • Põlistatud viletsus- Kasvatusteadused ei ole jõudnud tippteadusväljaannetest foorumitesse.
  • Ajupuidust kokku kantud sammas- Tänapäeva paljude üksteistele vastu kaikuvate häälte maailmas pole enam ühiselt selge, mida ma ikkagi teen, kui arvan end kasvatavat, õpetavat, juhtivat, arendavat. Uskumuste pedagoogika kõige võimasam tugipuu onmoodustunud taolisest ajupuidust, nagu tähendaks paljud teadmised kokku haridust.
  • Pühendumine ja sooritamine - Kooli ilu ja au ning õpilate edu näitab soorituste vägevust. Üle külvatud õppekavad ei pruugi õppijale tarkust juurde anda ja rohked enesetõiendamisreisid ning koolitused mitte – tuleb pühenduda. Pühendudes, lasub kogu vastutus tegijale, sooritused on enamasti kellegi- millegi jaoks.
Kas maa võib teada, miks tal on janu?- Pedagoogiks õppija vajaks baasteadmisi, mille aluseks peaksi olema baastekstid, et siis jätkata üksikküsimuste sügavama mõistmisega. Baasteadmiste puudumine ning valisev eklektika on põhiline põhjus, miks otsustatakse lühinägelikult ja valesti – rahumeelse dialoogi asemel tekib rindeolukord rünnakute ja positsioonisõjaga Alati ei pruugi aidata ka tekstid, sest loetakse vähe ja süveneb üldine kirjaoskamatus.
  • Kuidas võõrkeelte tundmine kasvatusele ohtlik võib olla- Eesti inglisekeelsed ei mäleta, ei tunnista ja ei väärtusta kasvatust. Laiemalt on puudu kasvatusest, mitte aga haridusest – haridus hakkab kasvatuse puudujääkide pärast kannatama.
  • Kasvatusteadus ja valgustatud pedagoogika- Teoreetiline teadvus vaatleb kasvatuses ja hariduses sündivat distantsiga, ta problematiseerib, seleteb, põhjendab, prognoosib – avab neid vaatenurki, mille nägemiseks on pedagoogid liiga lähedal. Kasvatusteadus avastab nimetuid, aga toimivaid ilminguid , nimetades neid variõppeks, indoktrinatsiooniks koolitunnis jne. Kasvatusteaduse sihiks on valgustatud pedagoogika ning püüab avada kasvatuse muutuvat tähendust eri aegades, kultuurides ja ka mõtteviisides, analüüsida tingimusi, milles lapsed kasvavad.

Ehk on inimene magav jumal?- Oma iskisuse loomine algab eelteadvuslikus perioodis ja jätkub kasvatuse ning enesekasvatuse toimel läbi elu. Oleme ühiskondlike suhete, liikvel olevate ideede, hinnangute, rollide jne kombinatsioon. Öeldakse, et püüa saada kontakti iseendaga , leida iseend – kas sellisega, kelleks ühiskond on meid kujundanud? Otsingud viivad nii või teisiti religioosse tunnetuseni, kus tagaigatsetud olemust on mõistetud kui jumalikkuse alget inimeses. Hoiatatakse autoriteetide pimesi uskumise eest, mõistus üksi on aga abitu, et väita midagi Jumal kohta.
  • Kuidas maailm end inimesesse ehitab?- Fenomenoloogia on filosoofiline mõttesuund, mis ajendatud tõe otsingutest ning huvist, kuidas maailm end inimesse ehitab, seega huvist inimese tunnetusliku poole vastu. Inimene mõistab oma olemistingimusi ning teisi inimesi, seega tema kogemuse ja maailmapildi teket, tajuprotsesse, vaimsust, maailmapildi muutumist. Hermeneutikat nimetatakse mõistmise arheoloogiaks. Inimene tegeleb lõputute tõlgendustega nähtustest, nende lõpliku olemuse tabamine on aga küsitav.
  • Oma vabaduse piire austades- Õpetamine käib mitte dressuuri, vaid elavate kogemuste ja dialoogi kaudu. Kasvatust mõistetakse lapsekeskses pedagoogikas kui kasvamise saamist, kasvada aitamist. Kas just nii ei jõua kujunev inimlaps tegelikule enesetunnetusele – vabatahtlikult, oma vabaduse piire proovides, tekkinud olukordi analüüsides? Fenomen, mis siinmail pakkunud kurbi kogemusi on millegi tegemine vägivaldselt ja sunniviisiliselt. Ebaküpsuses ning praeguste vahendite jämedakoelisuses on ehk õigem hoida lugupidavat distantsi ning lasta lapsele rääkida pigem inimkonna peenematst kultuurisaavutustest – head raamatud, muusika , kunst .

Hermeneutika tagasitulek- Hermeneutika järele on põhjust küsida paljudel vaimeelu valdkondadel, eelkõige kasvatusteadustel. Kasvatuses, kui inimolemise eksistentsiaalsusse puutuv ala tervikuna , kust mõistmine iial ära olla ei tohikski. Kahjuks on kasvatus sealt palju ära olnud, andes meelevalla positivistlikule mehaanikale. Mõistmist igatsevale inimesele jäi seda väheks, nii jättis ta kõnelused kasvatusest spetsialistide asjaks, ning teeb otsuseid iseenese tarkusest, kõikudes vanemate kogemuse ja postmodernse aja vahel. Inimest mõjutav mehaaniline kasvatus on täna kindlalt ääremaale jõudnud. Nüüd oleme kasvatusega sealmaal, et hermeneutika võiks tulla.
  • Mõistmine kui printsiip- Hermeneutika ajalugu öeldaks olevat sama pikk kui kultuuri ajalugu. Hermeneutika ei ole meetod ega distsipliin , vaid olemasolemise viie uuriv filosoofiline traditsioon, tunnetuse peaprintsiip või ka mõistusõpetus – väljendada seletada ning teha mõistetavaks.
  • Kasvatuse põhjenduseks – Kasvatusvajadus on loetud üheks inimese määravaks tunnusjooneks. Vaimuteaduse pedagoogika esindajad peavad tähtsaimateks kriteeriumiteks subjektiivset elu ja selle edendamist, ning see peaks käima väliste huvide eel, pedagoogilist optimismi ehk usku kasvu võimalustesse, tingimusteta aitamistahet, lapse õigust oma olevikule, mida ei peaks ohverdama tulevikule. Kasvatus ei ole tehnoloogia mudelite sobitamiseks.
  • Läbimurd tegelikkuse hämaraladele- 60. Aastatel jõudis enesevaatluse vajaduse ette hermeneutiline traditsioon tervikuna. Leiti, et senised teooriad ei ole näinud kasvatusteadlikkuses probleemsena ühiskonna osa. Teoreetilisele areenile ilmusid uued nimed, nagu emantsipatoorne pedagoogika, kriitilis -konstruktivistlik kasvatusteadus, kommunikatiivne pedagoogika. Soov oli seaduspärasustest eristada ideoloogilised sõltuvussuhted ning need ületada. Kasvatusteaduse uurimisala muutus panoraamsemaks, hõlmates ka neid konkreetseid ühiskondlik-poliitilisi eeldusi, milles kasvatus toimib.
  • Mõistmine kui meetod- Inimest võib mõista seetõttu, et tema poolt on mõistetud tegelikkuses on see meie ühine põhi. Kasvatusele ei saa anda üldpäedvaid juhtnööre, aga erinevates olukordades võib mõista, mis on soovitatav. Inimese harimise peamine eesmärk on saavutada temapoolne mõistmine- keeles, loodusteaduses, füüsikas, jne - , mis küllalt selgelt eristub lihtsalt teadmistest. Mõõdukas hermeneutika väidab, et midagi pole võimalik mõista selle algupärases tähenduses, inimene tõlgendab kõike oma horisontidest väljudes (üht ja sma asja mõistetakse erinevalt).
  • Suure eraldioleku ületamine- Hermeneutikast kuuldes ilmutatakse mõistmise märke. Kannatuste allikas pole mõõtmatus, pigem mõistmatus. Hermeneutika on tagasi tulnud, ent see ei tähenda sõda mõõtmise vastu, vaid kombinatsioone. Oleti ei saa loota , et hermeneutika tagasituleks oleks ka mõistmise tagasitulek, küll aga vahest suur eeltöö eraldioleku ületamiseks, milleni ha süvenev spetsialiseerumine ning institutsionaliseerumine nüüdse ilma ja inimesed viinud. Hermeneutiline vaateviis viib kokku subjekti ja objekti ning samasust indiviidis ja ühiskonnas.

Kultuuri hälviklaps- Kasvatusel on kultuuri juurde asja ainult siis, kui on ostetud pilte: muuseumisse , teatrisse võik kontserdile. Kultuur on kasvatusele kõrk, kultuuriväljaannete leheküljed on enamasti kasvatusprobleemidele suletud. Oma tähtsust võib kasvatus pajatada omadele, kes seda niigi usuvad.
  • Kultuuri väike hall abiline- Ehk kultuuri tuhkatriinu, kelle osaks on teenida parnassi väärtuste ülevedaja ametis ühelt põlvkonnalt teisele. Alguses on kasvatus, siis alles avanevad meeled ja mõtlemine vaba vaimu toodangu vastuvõtuks. Pedagoogika paradoksiaalsuse üks tahke on kindlasti, kultuur – ja seda kultuuri vahendamise nimel – on repressiivse praktika pidanud kasvatuse loomusena ainulmõeldavaks ning vältimatuks. Vaba vaim ehk kultuur tema suursuguses tähenduses repressioone oma loomusena aga ei tunnista. Kultuurile omaselt kombe kohaselt pidevalt muutuda pole ka kasvatus enam ülevedaja, kultuuri väike hall abiline.
  • Kasvatust ei ole- Piirid hajuvad laste ja täiskasvanute vahel, subjektid kaovad, lineaarne ajateadvus asendub sünkroonsega ning kõikelubatavus võtavad kasvatuselt tema senised positsioonid. Kasvatuse osaks on kaduda hääletuna häälte paljususse, sest dominanthelistik puudub.
  • Kui kasvatus on, siis mis ta on?- Tuleb aidata siia maailma tulla, kohtuda oma kultuuri, ühiskonna ja ka pahedega. Väärtused, hoiakud, harjumused, fantaasiad , ideoloogiad jms, kõik inspireerivad lapse suhtes mingil viisil tegutsema.
  • Sellest, mis kasvatus(teadus)t tänapäeval erutab?- Tema kirg, huvi ja pin on avada inimmaailma kõiksugusest need avalikud ja varjatud tähendused, mis saadavad kasvatust.
  • Kasvatuse lootus- Lootus kasvatuse uute ja taoliste tähenduste tekkimisele, mida kultuur oma suursugusemas tähenduse juba rohkema omaks loeb.Uued tähendused- ja kogemisvõimalused aitavad ületada valitsevaid olukordi, luua uusi elu teostumisvorme ja lisada inimesele võimet kujundada ise oma ning teha see ka mõistetavaks.
Aja vaim ja lapsepõlv- Lapsepõlve võib mõista mitmes võtmes: kui bioloogiline, kui psühholoogiline, aga ka kui sotsiaalkultuurilist
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Hariduse võim ja võimekus #1 Hariduse võim ja võimekus #2 Hariduse võim ja võimekus #3 Hariduse võim ja võimekus #4 Hariduse võim ja võimekus #5 Hariduse võim ja võimekus #6 Hariduse võim ja võimekus #7 Hariduse võim ja võimekus #8 Hariduse võim ja võimekus #9 Hariduse võim ja võimekus #10 Hariduse võim ja võimekus #11 Hariduse võim ja võimekus #12 Hariduse võim ja võimekus #13 Hariduse võim ja võimekus #14 Hariduse võim ja võimekus #15 Hariduse võim ja võimekus #16 Hariduse võim ja võimekus #17 Hariduse võim ja võimekus #18 Hariduse võim ja võimekus #19 Hariduse võim ja võimekus #20 Hariduse võim ja võimekus #21 Hariduse võim ja võimekus #22 Hariduse võim ja võimekus #23 Hariduse võim ja võimekus #24 Hariduse võim ja võimekus #25
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-05-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 26 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor 0000000000 Õppematerjali autor

Lisainfo

raamatu kokkuvõte

Märksõnad

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

343
pdf
Maailmataju uusversioon
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
477
pdf
Maailmataju
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
58
doc
Kirjanduse eksam





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun