muutusi ei toimunud, punakaspruuni sadet ei tekkinud, seega ei olnud soolas ammooniumioone. I rühma katioonide tõestamine Alustasin katioonide rühmade eraldamist vastavalt süstemaatilise analüüsi skeemile. Valasin uuritavat alglahust tsentrifuugiklaasi, lisasin 2 M HCl lahust. Sadet ei tekkinud, seega ei olnud lahuses I rühma katioone Pb2+, Hg22+, Ag+. II rühma katioonide tõestamine Kuna alglahuses ei esinenud I rühma katioone, siis võtsin tsentrifuugiklaasi 1,5 ml alglahust, lisasin hapestamiseks 4 tilka konts. HCl-i ning lisasin 1 ml 1 M tioatseetamiidi (TAA) lahust. Hoidsin tsentrifuugiklaasi keevas veevannis 5 minutit. Keetmise tulemusena tekkis tsentrifuugiklaasi must sulfiidide sade. Tsentrifuugisin. Sadestumise täielikkuse kontrolliks lisasin pärast tsentrifuugimist tsentrifuugiklaasi 0,5 ml vett nii, et see valgust mööda katseklaasi seina alla lahuse pinnale. Lahuse ja vee piirpinnake ei tekkinud kollast CdS ega SnS rõngast, seega polnud lahust vaja enam lahjendada.
2𝐼 − − 2𝑒 − → 𝐼2 oksüdeerija 𝐻2 𝑂2 + 2𝐻 + + 2𝑒 − → 2𝐻2 𝑂 redutseerija ∆𝐸 0 = 0,54 − 1,77 = −1,23 Kaaliumdikromaat kui oksüdeerija Tekkiva ühendi kindlakstegemisel arvestada, et Cr2O7 2– annab lahusele oranži, CrO4 2– kollase, Cr3+ rohelise värvuse ning Cr(OH)3 moodustab rohelise sademe. Katses 9 tuli valada katseklaasi ~0,5 mL K2Cr2O7 lahust ja lisada hapestamiseks sama kogus 1M väävelhapet. Lisada tahket naatriumsulfitit (Na2SO3) seni, kuni lahuse värvus enam ei muutu. Katseklaas läks kuumaks ja lahus värvus tumeroheliseks, ehk lahuses on Cr 3+ ühend.. 𝐾2 𝐶𝑟2 𝑂7 + 3𝑁𝑎2 𝑆𝑂3 + 4𝐻2 𝑆𝑂4 → 𝐶𝑟2 (𝑆𝑂4 )3 + 3𝑁𝑎2 𝑆𝑂4 + 𝐾2 𝑆𝑂4 + 4𝐻2 𝑂 𝑆𝑂3 2− + 2𝑂𝐻 − − 2𝑒 − → 𝑆𝑂4 2− + 𝐻2 𝑂 oksüdeerija
Seetõttu piisab sulfiidide sadestamiseks väiksemast sulfiidioonide kontsentratsioonist kui III rühma katioonide saamiseks. Tulenevalt, et sulfiidioonide kontsentratsioon on sõltuvuses lahuse pH-ga, siis on võimalik selle reguleerimisel sulfiidioonidega sadetamisel katioone üksteisest eraldada. Sellel põhinebki II ja III rühma katioonide eraldamine süstemaatilise analüüsi käigus. Võtsin tsentrifuugiklaasi umbes 1 ml õppejõult saadud alglahust. Lisasin lahuse hapestamiseks 3-4 tilka konts HCl, lisasin 1 ml 1 M tioatseetamiidi lahust ja hoidsin 5 minutit kuumas veevannis, kuna toatemperatuuril on TAA hüdrolüüs väga aeglane. Soojendamisel tekkis põhja musta värvi sade. Tsentrifuugisin. Seejärel tegin sadenemise täielikkus kontrolli. Kuna CdS ja SnS on II rühma sulfiididest kõige paremini lahustuvad, siis lisasin pärast tsentrifuugimist tsentifuugiklaasi 0,5 ml destilleeritud vett nii, et vesi valguks mööda klaasseina alla ja koguneks lahuse pinnale
˃ antud reakstsioon kulgeb standarttingimustel spontaalselt Kas vesinikperoksiid on katses oksüdeerijaks või redutseerijaks? Antud katses on vesinikperoksiid redutseerijaks. Reaktsioone Cr-ühenditega Tekkiva ühendi kindlakstegemisel arvestada, et Cr2O72– annab lahusele oranži, CrO42– kollase, Cr3+ rohelise värvuse ning Cr(OH)3 moodustab rohelise sademe. Katse 10. Valada katseklaasi ~0,5 mL K2Cr2O7 lahust ja lisada hapestamiseks sama kogus lahjendatud väävelhapet. Lisada tahket naatriumsulfitit seni, kuni lahuse värvus enam ei muutu. Kirjeldada toimuvaid muutusi. Lahus muutus tumeroheliseks, sadet ei ole. Kirjutada toimuva reaktsiooni võrrand ja poolreaktsioonide võrrandid. 2 2 SO4 4 H 2e SO3 2H 2H 2O |⋅ 3 0,17V – redutseerija
annaabi.ee 
